See teema sai sissejuhatuse neljapäeval, kui üks laps mu käest küsis: "Kas Sa ikka vaatad ka "Eesti Laulu"?" Tuletasin siis küsijale leebelt meelde, et mul kodus televiisorit ei ole ja et ma olen ju sellest talle rääkinud. Seepeale vastas laps siis, et tema kindlasti vaatab ja ta veel ei tea, kas läheb Saku Suurhalli kohale või vaatavad nad seda perega kodus.
Nõnda siis tuletati mulle meelde, et seesugune suursündmus on siis tulemas. Eilsel õhtul, muude toimetuste vahel, sattusin siis internetis ringi hulkuma ja sain aru, et terve maailm, vähemalt siin Eestis, elabki vaid "Eesti Laulu" tähe all.
Lugusid ma muidugi rohkem kuulama ei hakanud, kui need, mis mul juba kuulatud olid - Ivo Linna lugu, kuna sõnade autor mulle tuttav oli, ja siis, üllatuslikult, olin ma kuulanud ka võidulaulu, ei tea, kas oli pealkirjas asi, igal juhul olin teda kuulanud. Suuremaid emotsioone ei tekitanud ei üks ega teine.
Aga, kuna kohustuslikku repertuaari on ikka kuulnud "Tujurikkuja" naljade teadmine, siis võtsin Avandi-Sepa seekordsed klipid ette ja sain aru, et ma ikka üldse ei saa aru. Sellest, mille kulul on nalja tehtud. Eks ma olen seda nende naljade puhul varemaltki kogenud, aga seekord läks asi minu jaoks ikka liiga kaugele ja pigem vaatasin, et kas tõesti see on see viis, kuidas meil huumorit tuleb teha.
Ma olen alati lugu pidanud peenest huumorist, millestki, mis on filigraanselt välja mõeldud ja vormistatud, ja võib-olla seetõttu ei kõnetanud need naljad mind sugugi. Pigem tekitasid nõutust ja arusaamatust. Iseäranis, kui mõelda selle peale, millise saate sisse need klipid käisid, saate, mille vaatajaskonnaks on suures osas lapsed.
Ma ei arva, et lapsed kasvaksid vati sees, aga kas tõesti peab propageerima riiklikus telekanalis ropendamist, alkoholi igapäevast tarbimist, vägivalda? Sest mida need reklaamklipid siis muud olid, kui nende teemade propageerimine.
Selle peale tuleb mulle meelde mu enda mõte sellest nädalast, kui kuulsin kahe täiskasvanu omavahelist arutelu sellel teemal, et lastele peaks ka ikka alkoholi pakkuma, sest mõnes teises kultuuris tutvustatakse veini lastele juba maast madalast ja et elu ilma alkoholita pole ikka midagi väärt: kas ma tõesti olen nii suureks karsklaseks hakanud, et ma isegi ei talu enam, kui teised inimesed alkoholist räägivad?
Ahjaa, lugedes kommentaare, saan ma aru, et ma "kõige paremast" osast - Avandi-Sepa saatejuhtimisest - osa ei saanud. Taaskord mind päästeti ja säästeti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar