Kolmapäev, 29. juuli 2015

Lisatud alltekst

Mina tahaks lisada allteksti, anda asjale veel hoopis teise värvi ja varjundi. Lihtsalt, ma näen seda võimalust. Kummaline, et autor seda ei märganud. Häälduse kohaselt saan need meelevaldsed järeldused teha, seda, et kirjapilt on teine, näen ma alles nüüd. Aga, see ei välista sugugi seda, et ma ei võiks nimedest saada inimeste põhilise loomuomaduse. Vaid mõned teised tähed ja ongi nad olemas. Muidugi, saan aru, et tõlkes võib paljugi kaduma minna. Aga seekord annab minu jaoks allteksti juurde keeleoskus, sest see loob võimaluse mõtetel rändama minna.

Turvavõrk

Minu oma turvavõrk, safety net. Nõnda ma mõtlen, nendest kolmest mehest, kolmest olulisest mehest. Nemad on minu turvavõrk, osa suuremast turvavõrgust, mis hõlmab veel mehi ja naisi, aga millegipärast on nemad kolmekesi praegu minu mõtetes, just sellesama turvavõrgu mõistes, just sedasama turvavõrku moodustamas.

Hea on, et nad olemas on. Hea on, et nad minu elus on. Ja võib-olla peabki minu elu seesugune olema.

Oleks vaid, neid ühiseid hetki ja retki...

Pühapäev, 26. juuli 2015

Karm paik

Maailm on karm paik - parem ise kalgiks muutuda, kui lubada teistel endale haiget teha.... (Mihkel Ulman)


Segane suvi

Ma ei tea, mis sellel suvel toimub. Kõik on kuidagi täiesti teistmoodi. Tegelikult pole ju erinevus teistest suvedest sugugi suur, aga tundub, et miski pole endine. Aga üks asi on kindel - see on üks segane suvi. Ja kuna suvi on segane, siis on kõik nii segane, et ma isegi ei oska välja mõelda, miks ta segane on või kuidas selles segaduses korda luua.

Ja kuigi selle senise suve märksõnaks tundub olevat ilm, ei saa mina ilma üle nuriseda - need tegemised, mis olen ette võtnud, on saanud kenasti tehtud, ilm pole segajaks tulnud, on isegi mõnel hetkel liiga palav olnud (tean-tean, nüüd te imestate, et millal ja kus), aga mäletan täpselt vähemalt kaht seesugust kultuurisündmust, mille toimumise ajal päike liiga tegi. Ja selle järgi, et nahk on maha tulnud, ei saa ma väita, et see võiks olla vaid minu enda luul. Muidugi, see ei välista sugugi seda, et mingitel hetkedel on olnud tunne, et parim riietusese võiks olla talvejope ja ega ka seda, et iga kord, kodust välja minnes, tuleb leida see õige riietusese, mida selga panna - lihtsalt, mõistmatu on see, kas valitud rõivad võimaldavad ennast hästi tunda või mitte.

Kõige suurem segadus aga valitseb minu peas, mõtetes ja tunnetes. Need on sellel suvel kuidagi eriti laiali. Ja kui mõnel hetkel tundub, et võiks leida pidepunkti ja saada ka neis selgust, siis järgmine hetk juba tühistab selle lootuse ja kõik langeb segadusse tagasi...


Tulemuslik töö

Iga töö viib mingil hetkel mingi tulemuseni, nõnda on siis ka selle tööga. Mina muidugi ei ole aru saanud, miks seda tööd tehakse, miks on selle töö tegemine üldse ette võetud. Ma võin vaid aimata ja oletada millised põhjused on selle asja taga, kindlat teadmist mul aga pole. Aga see kõik polegi vast oluline, see kõik ei oma mingit tähtsust, määrav on see, et töö on ette võetud ja sellega tegeletakse, küll mitte erilise innuga, aga siiski, tegeletakse.

Ja arvestades töö tegijaid, viib see kindlasti ka tulemuseni. Mina juba tunnen seda, et hakkab toimima. Ka vesi suudab kivi sisse augu uuristada, tuleb ainult anda aega...

Neljapäev, 23. juuli 2015

Veel üks katse

Lugesin ühte artiklit ja tekkis mõte, et tuleks proovida. Et huvi pärast, vaadata, kas tõesti kõik toimib. Sõnad ja vahendid on ju õiged, asi iseenesest lihtsasti teostatav, ega siis polegi muud, kui asja kallale asuda.

Taaskord üks asi, mille paikapidavust testida. Huvi pärast, et saada teada, kas need asjad, millest räägitakse-kirjutatakse, ka reaalsuseks saada võiksid.

Aika alkaa nyt!

Draama teine vaatus

Mina olin, vaatamata vaid pooleteisetunnisele unele, hommikuselt värske ja rõõmus, sest oli, mille üle rõõmustada. Põrkasin aga kui vastu seina, kui sain näha draama teist vaatust. Pealkirjaks oli sellel asjal "Küll me oleme solvunud".

Vaatasin seda ja imestasin, mitte mingit leebumist, mitte mingit sära, vaid tõredus ja "karistamine". Oh, inimesed, inimesed, miks te raiskate aega selliste asjade peale? Ühist, olulist ja väärtuslikku aega. Ainult rumalus ja eneseuhkus, muud ei midagi. Seda rõõmu, mis olla võiks, pole kusagil, vaid kiivus ja kadedus.

Kolmapäev, 22. juuli 2015

Püüdes iseennast mõista

Kuigi kõik algab ja lõpeb vaid meie endiga, sain mina eile taaskord aru sellest, et mina olen nii saamatu inimene küll, et mulle on vaja väliseid "stimulaatoreid", et iseendast aru saada. Lihtsalt, selleks, et mõista, mis toimub ühes või teises valdkonnas, ei saa ma hakkama vaid minu enda sees olevate mõtete ja tunnetega, mul on vaja ka väliseid mõjutajaid, et ühes või teises oma eluvaldkonnas selgust saada.

Nõnda oli see ka eile. Mul on siin olnud tunded ja mõtted, mille osas ma ei ole päriselt selgust saanud, et kuhu nad liigitada või mida ma täpselt tahan. Ja eks mul on olnud omad kahtlused ja kõhklused - kas ma olen enda vastu piisavalt aus olnud, kas ma olen endale julenud tunnistada, mida ma tegelikult tunnen. Ja eile, ühe välise teguri tulemusena sain ma selles osas vastuse - et ühe valdkonna osas on mul siiski õigus olnud, et seal pole midagi seesugust, mida ma olen peljanud. Südamerahu andis mulle see väline tegur. See muidugi ei välista sugugi seda, et kõik teised valdkonnad oleksid kuidagi vähem mõjuvõimsamad ega viiks veelgi radikaalsema tulemuseni.

Ja südamerahu andis mulle see väline tegur tagasi ka ühes teises valdkonnas - mingi aeg tagasi tundsin, et minus pole alles enam ühtegi selleteemalist soovi, mõtet, tahet. Käis vaid kerge krõks ja kõik need asjad olid taaskord tagasi - ehk siis, polegi muud, kui vaid leida õige väline mõjutaja, ja kõik toimib taas.

Ehk siis, teised võivad olla osavamad ja tublimad ja paremad, aga mina, kuigi ikka tahaks, ei saa vaid isekeskis hakkama, mul on vaja väliseid mõjutajaid ja sinna polegi miskit parata.

Kas see kõik on seda väärt?

Eile kuulasin üht inimest, kes rääkis, kuidas tema abikaasa tööl käib - 5-tunnise rongisõidu kaugusel, iga päev, 5 tundi töökohta, 5 tundi tagasi. Ja siis põhjenduseks selle kõige juures oli see, et siis nende pere saab lubada kõike seda, mida nad endale saavad lubada. Ja minu peas tekkis selle peale küsimus: "Kas see kõik on seda väärt?"

Ma saan aru, et inimestele on oluline teatud elustandard, aga kas tõesti on ühe pereliikme alaline liikumine kahe asukoha vahel seda kõike väärt, kas siis tõesti ei annaks kuidagi teistmoodi seda asja korraldada. Muidugi, eks igaüks peab ise vaatama, kuidas ta tahab omi asju korraldada, oma elu elada, aga mõni asi tundub siin elus ikka täiesti jabur olevat. Ega kedagi hukka mõista ei saa, tuleb vaid tõdeda, et mina, ma arvan, midagi sellist küll ei teeks ega paneks ka enda jaoks kallist inimest selliste valikute ette.

See tuletab mulle meelde üht teist olukorda, kus ma samamoodi küsisin: "Kas see tõesti on seda kõike väärt?" Eks selgi korral sain inimese käest vastuseid, mis tema enda jaoks olid õiged, aga lihtsalt, vaadates kõrvalt, mis toimub, mõtlesin mina, et see lisastress pole sugugi seda kõike väärt. Aga, taaskord, igaüks ise teab, kuidas oma elu elab ja eks siis tuleb arvestada ka nende tekkida võivate riskidega.

Ajakava paigast ära...

Täna, tehes hommikusi võimlemisharjutusi kell 3 pärastlõunal, hakkasin valjul häälel selle üle naerma. Peab ikka olema elu, et sellisel kellaajal alles esimesi hommikusi toimetusi teha. Aga, tegelikult pole selles ju mitte midagi imelikku, sest magama olen ma läinud päikesetõusuaegsel ajal ja nõnda juba kolm ööd järjepanu. Ja kuigi minu elus on olnud perioode, mil ma olen ka hilisematel kellaaegadel magama läinud, siis see praegune päikesetõusul magamamineku rutiin on tekitanud olukorra, kus ärkamine on toimunud kell 1 või 2 pärastlõunal ja see ongi justkui normaalne olnud - minu puhul, kes ma muidu ei suuda kuidagi üle 9 hommikul magada, sõltumata sellest, kui pikk või lühike on eelmine öö olnud. Aga, ajakava paigastnihkumise "põhjus" saab homme otsa, eks siis paistab, kuidas vana režiimi peale tagasiminek õnnestub. 

Teisipäev, 21. juuli 2015

Suhtesegadus

Sattusin seltskonda, kus tuli üles ühe abielupaari suhtesegadus. Teemaks siis oli see, kuidas käituda olukorras, kus ühte partnerit häirib, et teine partner oma eksiga suhtleb ja et kas siis on õigus nõuda oma partnerilt eksiga suhtlemise lõpetamist. Muidugi arutati esialgu teemat teoreetiliselt ja ümber nurga, aga ühel hetkel tuli tõde ikka päevavalgele ja ka see nüanss, et partner oli soovinud, et tema nüüdne abikaasa aitaks tal tagasi võita eksi, ehk on ta selles abiks.

Mina vaatasin seda asja aga hoopis teise pilguga - neid vastabiellunud inimesi ja kuna ma teadsin seda partnerit, kes ennast häirituna tundis, juba pikemat aega ja tema "ajalugu", siis suhtusin kõigesse sellesse, ka sellesse abiellu skeptiliselt. Mõeldes pidevalt seda mõtet, kas inimene on endale tunnistanud seda, et ta ise on oma unelmatest ja soovidest, mida mina (ja mitte ainult mina) tean tal olevat, üle saanud, kas nüüd on ta lahti lasknud sellest suhtest, mida ta tegelikult soovinud on, millest aga mitte kunagi midagi ei saa.

Ja eks see viis mind minu enda elu juurdegi, selle ühe hääbuva suhte sisse, millest ma arvan, et olen lõpuks hakanud üle saama. Aga, kui ma endale täiesti ausalt otsa vaatan, siis vaid üks pilk neisse silmadesse, vaid üks aimdus inimese kohalolekust teeks kõik selle nüüdseks vahele tulnud aja tühiseks, muudaks hetkega olematuks. Ma arvan, et see on nõnda, kuigi jah, on nii palju põhjuseid, miks see asi peaks olema kuidagi teisiti, mõistus ja ratsionaalsus peaksid lõpuks ometi olema koju tulnud.

Ootan, põnevusega

Tegin, nagu öeldi, et tuleb teha. Nüüd siis ootangi, põnevusega, mis juhtuma hakkab. Lihtsalt, tegemist on järjekordse eksperimendiga ja kuna eksperimendi subjektiks olen ma ise, siis võin ju selliste asjadega tegeleda.

Aga, eks ma olen skeptiline ka - no ses suhtes, et kas ja kuidas ja millal. Eks aeg näitab...

Niiet, tõesti, ootan, põnevusega...

Ahjaa, üks asi siia juurde veel - ma tõesti ei oota nii kiiret reaktsiooni, nagu oli siin üksaeg tagasi, kus tunni jooksul toimus see, millest ma midagi ei arvanud.

Reede, 17. juuli 2015

Ammendanud

Kuidagi tabas mind korraga see mõte, et kõik on ennast ammendanud, kõik asjad. Millelgi pole mõtet, millelgi pole eesmärki, millelgi pole tähendust. Vaid üks kulgemine ühest kohast teise, ühest olukorrast teise. Aga võib-olla on see tunne tekkinud üleküllastumisest? Või ongi saavutatud see kõige tarkus, kõige rumalus, leitud koht, kust edasi minna pole suurt kuhugi.

Eks siia kõrvale sobib see mõte, mis ükspäev mu peast läbi käis: "Kõik on suurepärane!" Eks see vist kipubki olema kaasaegse inimese suur probleem ja mure - et kui probleeme pole, siis tuleb need endale välja mõelda. Muidu äkki ongi imelik olla...

Seesugused vastandlikud tunded siis minu sees, ringi uitamas.

Neljapäev, 16. juuli 2015

Ajaline mõõde

Kuulasin neid sõnu ja ega ma neist sel hetkel väga aru saanudki. Sellest, kuidas mina ootasin ja kuidas siis kõik ajakava pidevalt vastu taevast lendas. Ja siis tuli selle kõige lõppu lause: "Ma ei arvanud, et Sulle on see ajaline täpsus nii oluline." Kuigi olukord lahtus ja kõik laabus, jäi see lause mu kuklasse kummitama.

Ja alles praegu saan ma aru, miks. Sel lihtsal põhjusel, et mina olin oma ajakava teinud teise inimese järgi, ootasin teda, ei võtnud teisi toimetusi selle aja sisse. Tema aga tegi oma äranägemist mööda ja tema jaoks polnud tähtis see, et mina olen ootamas. See aga, et tema ajakavast kinni ei pidanud, tekitas minu päeva sisse augu, tühja aja (aga eks see ole mu oma viga, et ma seda täita ei taibanud).

Ja siia juurde siis see soovitus, et kõik võikski olla siin elus soovituslik, ei tohi lasta ennast inimeste lubadustest kõigutada, tuleb ikka omi asju ajada, ongi vist kõikse sobivam.

Mina aga, oma viisakuse, lubaduste pidamise ja teistega arvestamisega, võin kuu peale sõita, sest lõppkokkuvõttes muudab see teised inimesed mugavaks ja jätab mulje, nagu minuga ei olekski vaja arvestada. Mis viib mind aga ühe väga radikaalse mõtteni - kui minuga arvestada ei soovita, siis polegi mind ju vaja, ma ei ole oluline inimene nende elus. Nõnda juhtus see ka sel korral. Aga mille põhjal ma siis üldse võiks aru saada, et ma olen oluline inimene, kui minuga ei arvestata? Milliste kriteeriumite alusel saan siis mina oma olulisust-erakordsust tunda saada?

Ja eks ma saan ise ka aru, et ma olen selles kõiges, neis tekkivates olukordades, ise süüdi...

Uued vaated

Avastasin ennast vaatamas uusi vaateid, inimestele, neile, keda olen teadnud. Ja sain aru, kui palju mõjutab meie vaateid ja mõtteid inimestest see, mida me teame, millisel määral on meile kättesaadav taustainfo.

Pealtnäha siiru-viiruline, seest aga puha katkine ja lõhutud. Välise mulje loomiseks kõik kokku klopsitud, et ei peaks midagi häbenema, et saaks au ja uhkusega maailmale otsa vaadata.

Milleks see kõik, kui seesmiselt on asi mäda? Kui ongi miski katki, las ta siis ka välja paista. Aga ei saa, maine on kõige olulisem.

Üllataval kombel olen viimasel ajal saanud oma sõprade puhul näha seda, kuidas nad oma vanemate juuresolekul, vanematega koos toimetavad. Neid vaateid on nüüd päris mitmeid kogenenud ja nad on mind tõeliselt üllatanud. Mina tean, et ma ei jaksaks, ei suudaks, ei tahaks. Mul on muidugi ka see eelis, et ma ei peagi, mul polegi vaja. Aga, nähes kõrvalt, kuidas see kõik toimub, olen siiski üllatunud, nähes seda leplikkust, nähes seda järeleandlikkust, nähes seda kompromissi. Ja muidugi ka seda, et need kompromissid ei tundu olevat piisavad, ikka on midagi, mille pärast näägituda, mille pärast solvuda, mille pärast pirtsutada. Mõistmist ei kusagilt, arusaamise raasugi ei paista olevat...

Minu jaoks on armastuse üheks väga oluliseks osaks mõistmine, armsamale toeks olemine kõigis tema elusituatsioonides, arusaamine ka sellest, kui prioriteedid on mujal, rõõmustamine selle üle, kui mullegi aega jagub igapäevase tormlemise sees. Aga eks teadagi, selle teemaga on raske, sest egoism raiub sisse.

Raisus

Raisus keha,
riisme reha,
elatud pikalt...

Raisus keha,
mis muud teha,
kui võtta vikat...

Raisus süda,
tühjus sügav,
haugata aplalt...

Raisus elu,
murtud lelu,
tõmmata vaip alt...

Küünilisuse küüsis

Mida rohkem ma maailma avastan, mida enam inimestega kokku puutun, seda küünilisemaks ma muutun. Kuigi jah, need roosad prillid, mis mul alati käepärast on, annavad mulle esialgu ikka mannavahuse vaate asjadele. Võib-olla ongi asi nendes roosades prillides - kui pole illusioone, siis pole ka nende purunemist, siis pole ka küünilisuseks põhjust. Aga kui nüüd loogikageeniusena arutleda, siis vahet pole - kas kohe küüniliselt arvata, et kõik ongi kehvasti, või siis läbi roosade-prillide-illusioonide-purunemise küünilisuseni jõuda?

Eks seda tarkust on mulle ikka ja jälle rõhutatud - ära oota inimestelt mitte midagi, ära looda. Aga kas see pole juba iseenesest küüniline? Mulle on aga sisse kodeeritud, et ma usun inimestest parimat, vähemalt nendest inimestest, kellesse ma usun. Kui olen inimesse usu kaotanud, siis on suhtumine täpselt vastupidine, siis pean tegelema endas selle arvamuse, et inimeselt vaid halba oodata on, murdmisega.

Laupäev, 11. juuli 2015

Talvine piltpostkaart


Päevauni


Südamelöögid

Seda laulu olen ma kuulnud juba palju aastaid, vaid vahel harva on ta mind kõnetanud, aga seekord oli asi sootuks teisiti. Avastasin, et selle laulu sees on südamelöögid, selgemast selged. See oli väga hämmastav avastus. Esmalt muidugi seetõttu, et ma neid varem tabanud polnud. Teiseks seetõttu, et ma siis seekord seda lugu nõnda tajusin, ei olnud selles korras ju midagi teistsugust, midagi erilist, midagi erutavat.

Reede, 10. juuli 2015

Koreograafi unelm

Tahtsin kirjutada oma selle nädala balletielamustest, nendest, mis tõelist imetlust esile kutsusid ja muidugi tahtsin ka lisada mõne video, et teisedki aru saaksid, millest ma kõnelen, aga siis leidsin hoopis selle (ja ma arvan, et siin antav ekspertide hinnang on selgesti ja üheselt mõistetav):



Ja minu osaks võiks olla sellele kahe käega alla kirjutada, rõõmustada, et ma tean neid inimesi, ja tunda uhkust, et vähemalt kahega neist, kes on Eesti balleti lippu seal aegade jooksul kõrgel hoidnud, olen sügavuti seotud.

Suure austuse, lugupidamise ja imetlusega vaatasin neid kahte külalisetendust, mis nad sel nädalal Hamburgis andsid. Olen neid korra varem näinud, aastate eest Hispaanias ja nähes seda taset tookord, ei tikkunud ma tükk aega Estoniasse. Praeguseks on Estonia balleti tase tõusnud, aga siiski on Houston Ballet kättesaamatus kauguses. Kuigi mina pole mingi ekspert, võin oma subjektiivse vaate põhjal tõdeda, et vahe on selles, mis välja paistab - taseme vahet näitavad kombinatsioonide keerukus, kergus ja täpsus, millega neid sooritatakse, samuti see, kuidas mehed naisi kui udusulgi kannavad, tõstavad, keerutavad - kõik see tundub ülimalt lihtne olevat. Ja see ongi asi, mis on publiku jaoks määrav - publik ei taha näha rasket tööd, mis selle kõige taga on, publik tahab näha suurepärast sooritust, mis on tehtud naeratus näol (sellest ei hakka ma üldse kirjutama, kuidas see naeratus näole saadakse - vahel ka valuvaigisteid neelates, kõik vaid selleks, et grimasse paista poleks, et jaksaks ja suudaks tantsida).

Mees peaks...

Jah, selle teemaga olen ma ikka ja aina kokku puutunud. Selle teemaga, kuidas ikka ja jälle jõuavad minu juurde kõige suuremad alkoholisõbrad. Ei, ma ei räägi sellest, et ma suuresti otsiks seesugust seltskonda, nad ise tulevad mu juurde. Millegipärast mõjun ma neile ahvatlevalt ja eks nad siis annavad ka sellele ahvatlusele järgi.

Sellist alkoholisõpra, kellega ma seekord kokku juhtusin, annab aga otsida. Eks ma teadsin seda alkoholisõpra juba varasemast ajast ka, aastate tagant, ühest detsembriõhtust, aga nii kaugele, nagu tema, polnud ükski alkoholisõber veel kunagi läinud...

Mitte kunagi varem pole ma pidanud alkoholisõpra püsti hoidma, ikka on nad küll joogised olnud, aga piisavalt krapsakad, et jalul püsida. Seekordne alkoholisõber aga polnud seda teps mitte ja eks ma siis seletasin talle, muidugi täiesti tulutult, et mees peaks ikka oma jalgadel seisma, mitte naisterahva najal ennast püsti hoidma. Asi lõppes sellega, et kui ma tal endale enam toetuda ei lasknud, prantsataski alkoholisõber maapinnale pikali ega saanud sealt enam üles, tuli mul talle appi minna.

Ja nii ma siis mõtlengi, et mis minul viga on, et ma seesuguseid alkoholisõpru endale ligi tõmban ja kas mul siis tõesti on nõnda suur viga külges, et vaid seesugused tee mu juurde leiavad?

PS Mõnikord ma ikka mõtlen, et vanemad on lastele nuhtluseks kaelas ja kuigi ma pole selle alkoholisõbra Eesti üldsusele väga hästi tuntud poja austaja, ei taha ma siiski lasta tema isa tegudest oma arvamust halvemuse suunas mõjutada. Minul selle alkoholisõbra nahas oleks piinlik - sellise käitumisviisiga laastada oma poja mainet. Õnneks suurem osa inimesi ei tea ja ega vist suurt hooligi, õnneks ikka igaüks iseenda eest, iga inimene ise toimetamas...

PPS Ja siis tuleb üles veel üks teema, mis mul selle alkoholisõbraga jutuks tuli - et kui oma pojaga on ta suur mees uhkeldama, siis minu arvates peaks mees ikka ise ka tegija olema.

Neljapäev, 9. juuli 2015

Hamburgi parim pubi

Tegelikult ei tea ma seda, kas see pubi, millest praegu kirjutada kavatsen, on ka tegelikult Hamburgi parim pubi. Aga see polegi vast oluline, sest nende kahe kogemuse põhjal, mis minul selle pubiga olid, oli ta tõesti Hamburgi parim pubi. Esmalt päästis ta minu õhtu, kui kuskil poole 12 paiku sinna sisse sadasime ja süüa nõutasime, saades rõõmuga teada, et köök on neil avatud kinnipanekuni, need kellaajad on sõltuvalt nädalapäevast kas 4:00 või 6:00. Ja siis see teine õhtu, mil suure seltskonnaga seal aega mööda saatsime ja nad rõõmsalt ja vahvasti kõiki meie kapriise talusid, ja veel ette-taha vabandada võtsid, et nad toitu piisavalt kiiresti valmis teha ei jaksanud, ja meid siis tasuta jookidega selle kompenseerimiseks kostitasid.

Igal juhul, kui kellelgi peaks olema soov ennast Hamburgis mõnusasti tunda, saada vahva teeninduse osaliseks ja mõistliku raha eest ka kõht korralikult täis süüa (kellaajast suuresti sõltumata), siis Klimperkiste on just seesugune paik.

Midagi jäi puudu...

Kõik kulges kenasti, asjad laabusid lahedasti - "formaalsused" said jonksu aetud, sai nalja visatud, sai naerdud, sai kõike tehtud. Ja korraga avastasin, teise inimese kehakeelt tajudes, et ühe asja olin ma unustanud. Mina, kes ma ikka kallistustest väga palju pean ja just mõni aeg tagasi ise olin sellesama inimese kallistust nõutamas käinud (ja selle ka mõnusasti saanud), olin nüüd see, kes oli ära unustanud, et selle situatsiooni juurde käib ka üks kallistus. Õnneks teine inimene taipas mulle oma kehakeelega märku anda, et kallistus on see kirss, mis tordi pealt puudu on - heal meelel asusin siis kallistama...

Kui õhku puudutades...

Silmad leidsid silmad ja käsi leidis käe... Nii, nagu see ikka olnud on. Aga, kui ma seda praegu meenutan, siis oleksin justkui õhku puudutanud, midagi, millest jälge ei jää, midagi, mis haihtub hetkega. Kuidas ja kus ja millal? Ja ometi on olnud teistsuguseid puudutusi. Seekord aga sedasi...


Neljapäev, 2. juuli 2015

Inimese tõeline mina

Kuidas küll inimesed saavad ja oskavad oma tõelist olemust varjata, see on üks ütlemata suur osa eluteatrist. Jõudsin just praegu seesuguse mõtteni, kui mõtlesin ühe inimesega seotud olukorrale. Esmalt oli mul näidismaterjaliks võtta see, milline oli olnud minu kokkupuude inimesega, millised olid olnud meie suhtlemishetked ja nende põhjal olin loonud pildi ja arusaama sellest, missuguse inimesega on tegemist. Siis pakkus elu mulle võimalust suhelda inimesega sellises suhtlussituatsioonis, mida ta laiemale avalikkusele välja näitab, ehk siis anonüümne ja mitte niiväga teadev läbikäimise vorm. Kui minu esialgsed, vahetud kogemused olid minus loonud juba suhteliselt radikaalse vaate inimesele, siis see avalik-anonüümne vaade pani mind kahtlema kas ma ehk liiga kiiresti pole teinud järeldusi inimesi kohta, pole tema suhtes ehk ülekohtune olnud - arukas inimene ikka kahtleb iseendas ja oma tegemiste-otsuste õigsuses. Aga jõudis mul vaevalt see kahtlus tekkida, kui juba langes mask ja saingi suhtluspartneriks selle teada-tuntud tegelase.

Ja nõnda ma siis hakkasingi mõtlema selle peale kuivõrd palju inimesed tegelikult iseennast varjavad, peidavad, kui nad avalikkuse ette astuvad. Ikka on soov näida parem, targem. See vist tuleb iseenesest, aga kui oled juba mingite inimestega mingites suhetes, kus maskid on langenud ja ilmselgelt pead ennast neist paremaks, etemaks, siis tuleb ju välja kõik see tegelik - arusaamad, mõtted, soovid, tunded. Aga, minu elu on see konkreetne inimene ikka palju rikkamaks muutnud - selliseid pärleid, mida tema mulle pillanud on, pole kusagilt mujalt küll saada. Klassikasse lähevad need laused, klassikasse, sest mõni inimene kohe oskab!

Saamatuse suhtes kannatamatu

Eilne päev keris mu ette taaskord olukorra, kus ma tundsin, kuidas ma ei või kannatada seda, kui ollakse saamatu. Või mis saamatu, pigem oli tegemist olukorraga, mille taga oli laiskus ja soovimatus toimetada. Ja välja paistis see kui saamatus. Ja olukord oli seotud ühe noormehega. Ja sellega kuidas siis mina selle peale reageerisin.

Ja siis tuli mulle meelde see, millega ma olen mehi ennegi ära hirmutanud, see, kui mingites olukordades hakkavad mehed justkui lolli mängima, et nad ei saa hakkama ja kuidas see on mind siis endast päris välja viinud. Lisaks ka see, kuidas mehed on lasknud mingisugused koormad enda pealt ära ja naiste kraesse.

Kohe tuli mulle silme ette aastatetagune suveõhtu ühes seltskonnas, kus mehed olid ennast juba parajateks kännuämblikeks joonud ja siis otsustasid, et oleks õige ühe mehe naine poodi uue pudeli järgi saata. Mina ei suutnud seesuguses olukorras oma mõtteid endale hoida ja põhimõtteliselt sõimasin meestel näod täis - et kui on piisavalt mehed, et juua, siis peaksid olema ka piisavalt mehed, et saada aru, et sellist asja oma naiselt paluda pole küll ühegi tõelise mehe komme, et kui on juba joogiplaan tekkinud, siis oleks võinud ju arvestada sellega, kui palju seda va alkoholi tarbida on soov. Kõige hämmastavam oli see, et see naisterahvas siis läkski mingi hetk uut pudelit tooma ja pidas seda kuidagi väga iseenesestmõistetavaks.

Teine olukord oli ühes peres, kuhu talvisel ajal külla läksin, kus naispere pole teab mis heas füüsilises vormis ja kus täies elujõus meesterahvas polnud aiavärva, mis lumerohkuse tõttu vaevu avanes, esist suutnud lumest ja jääst puhastada. Kui ma ta käest selle kohta küsisin ja vihjasin, et ta võiks midagi sellel teemal ette võtta, siis sain head ja paremat kuulda. Aga ega ma siis kade ka polnud - võtsin vajalikud vahendid ja asusin siis ise seda väravaesist puhastama. Mees või asi - hiljem muidugi selgus, et ei mingit meest, lihtsalt kuningakass, kes nõuab toitu lauale ja viriseb, kui pole piisavalt hea pala, kes aga omalt poolt majapidamisse midagi ei panusta - ei rahaliselt, ei töötegemise poole pealt.

Nende olukordade tulemuseks on olnud see, et seesugused meesterahvad mind pelgama on hakanud, aga eks ole põhjust ka, kui nii selgelt ja sirgelt sarvede vahele lajatatakse, siis ei ole kaksipidi mõistmist.

Aga, kõige selle taustal, on mul siiski heameel tõdeda, et enamus minu ümber leiduvatest meesterahvastest selliste asjadega ei tegele, ehk siis tean palju tegusaid ja toredaid ja tublisid meesolevusi. Nõnda ehk paistavadki sellised "saamatud" hästi silma ja reaktsioonid on seda vahetumad.

Ahjaa, ja tegelikult pole asi ainult meestes - samasugust saamatuse suhtes talumatu olemist olen ma kogenud ka naisterahvaste puhul. Ja ilmselt on see veel üks põhjus, miks ma mehed endast eemale peletan - ei oska mina mängida sellist lolli, kes ise hakkama ei saa, minu jaoks on pigem ikka päris suur auasi kõigi asjadega ise hakkama saada.