Eile kuulasin üht inimest, kes rääkis, kuidas tema abikaasa tööl käib - 5-tunnise rongisõidu kaugusel, iga päev, 5 tundi töökohta, 5 tundi tagasi. Ja siis põhjenduseks selle kõige juures oli see, et siis nende pere saab lubada kõike seda, mida nad endale saavad lubada. Ja minu peas tekkis selle peale küsimus: "Kas see kõik on seda väärt?"
Ma saan aru, et inimestele on oluline teatud elustandard, aga kas tõesti on ühe pereliikme alaline liikumine kahe asukoha vahel seda kõike väärt, kas siis tõesti ei annaks kuidagi teistmoodi seda asja korraldada. Muidugi, eks igaüks peab ise vaatama, kuidas ta tahab omi asju korraldada, oma elu elada, aga mõni asi tundub siin elus ikka täiesti jabur olevat. Ega kedagi hukka mõista ei saa, tuleb vaid tõdeda, et mina, ma arvan, midagi sellist küll ei teeks ega paneks ka enda jaoks kallist inimest selliste valikute ette.
See tuletab mulle meelde üht teist olukorda, kus ma samamoodi küsisin: "Kas see tõesti on seda kõike väärt?" Eks selgi korral sain inimese käest vastuseid, mis tema enda jaoks olid õiged, aga lihtsalt, vaadates kõrvalt, mis toimub, mõtlesin mina, et see lisastress pole sugugi seda kõike väärt. Aga, taaskord, igaüks ise teab, kuidas oma elu elab ja eks siis tuleb arvestada ka nende tekkida võivate riskidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar