Mina olin, vaatamata vaid pooleteisetunnisele unele, hommikuselt värske ja rõõmus, sest oli, mille üle rõõmustada. Põrkasin aga kui vastu seina, kui sain näha draama teist vaatust. Pealkirjaks oli sellel asjal "Küll me oleme solvunud".
Vaatasin seda ja imestasin, mitte mingit leebumist, mitte mingit sära, vaid tõredus ja "karistamine". Oh, inimesed, inimesed, miks te raiskate aega selliste asjade peale? Ühist, olulist ja väärtuslikku aega. Ainult rumalus ja eneseuhkus, muud ei midagi. Seda rõõmu, mis olla võiks, pole kusagil, vaid kiivus ja kadedus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar