Ajaline mõõde

Kuulasin neid sõnu ja ega ma neist sel hetkel väga aru saanudki. Sellest, kuidas mina ootasin ja kuidas siis kõik ajakava pidevalt vastu taevast lendas. Ja siis tuli selle kõige lõppu lause: "Ma ei arvanud, et Sulle on see ajaline täpsus nii oluline." Kuigi olukord lahtus ja kõik laabus, jäi see lause mu kuklasse kummitama.

Ja alles praegu saan ma aru, miks. Sel lihtsal põhjusel, et mina olin oma ajakava teinud teise inimese järgi, ootasin teda, ei võtnud teisi toimetusi selle aja sisse. Tema aga tegi oma äranägemist mööda ja tema jaoks polnud tähtis see, et mina olen ootamas. See aga, et tema ajakavast kinni ei pidanud, tekitas minu päeva sisse augu, tühja aja (aga eks see ole mu oma viga, et ma seda täita ei taibanud).

Ja siia juurde siis see soovitus, et kõik võikski olla siin elus soovituslik, ei tohi lasta ennast inimeste lubadustest kõigutada, tuleb ikka omi asju ajada, ongi vist kõikse sobivam.

Mina aga, oma viisakuse, lubaduste pidamise ja teistega arvestamisega, võin kuu peale sõita, sest lõppkokkuvõttes muudab see teised inimesed mugavaks ja jätab mulje, nagu minuga ei olekski vaja arvestada. Mis viib mind aga ühe väga radikaalse mõtteni - kui minuga arvestada ei soovita, siis polegi mind ju vaja, ma ei ole oluline inimene nende elus. Nõnda juhtus see ka sel korral. Aga mille põhjal ma siis üldse võiks aru saada, et ma olen oluline inimene, kui minuga ei arvestata? Milliste kriteeriumite alusel saan siis mina oma olulisust-erakordsust tunda saada?

Ja eks ma saan ise ka aru, et ma olen selles kõiges, neis tekkivates olukordades, ise süüdi...