Kuidagi tabas mind korraga see mõte, et kõik on ennast ammendanud, kõik asjad. Millelgi pole mõtet, millelgi pole eesmärki, millelgi pole tähendust. Vaid üks kulgemine ühest kohast teise, ühest olukorrast teise. Aga võib-olla on see tunne tekkinud üleküllastumisest? Või ongi saavutatud see kõige tarkus, kõige rumalus, leitud koht, kust edasi minna pole suurt kuhugi.
Eks siia kõrvale sobib see mõte, mis ükspäev mu peast läbi käis: "Kõik on suurepärane!" Eks see vist kipubki olema kaasaegse inimese suur probleem ja mure - et kui probleeme pole, siis tuleb need endale välja mõelda. Muidu äkki ongi imelik olla...
Seesugused vastandlikud tunded siis minu sees, ringi uitamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar