Tahtsin kirjutada oma selle nädala balletielamustest, nendest, mis tõelist imetlust esile kutsusid ja muidugi tahtsin ka lisada mõne video, et teisedki aru saaksid, millest ma kõnelen, aga siis leidsin hoopis selle (ja ma arvan, et siin antav ekspertide hinnang on selgesti ja üheselt mõistetav):
Ja minu osaks võiks olla sellele kahe käega alla kirjutada, rõõmustada, et ma tean neid inimesi, ja tunda uhkust, et vähemalt kahega neist, kes on Eesti balleti lippu seal aegade jooksul kõrgel hoidnud, olen sügavuti seotud.
Suure austuse, lugupidamise ja imetlusega vaatasin neid kahte külalisetendust, mis nad sel nädalal Hamburgis andsid. Olen neid korra varem näinud, aastate eest Hispaanias ja nähes seda taset tookord, ei tikkunud ma tükk aega Estoniasse. Praeguseks on Estonia balleti tase tõusnud, aga siiski on Houston Ballet kättesaamatus kauguses. Kuigi mina pole mingi ekspert, võin oma subjektiivse vaate põhjal tõdeda, et vahe on selles, mis välja paistab - taseme vahet näitavad kombinatsioonide keerukus, kergus ja täpsus, millega neid sooritatakse, samuti see, kuidas mehed naisi kui udusulgi kannavad, tõstavad, keerutavad - kõik see tundub ülimalt lihtne olevat. Ja see ongi asi, mis on publiku jaoks määrav - publik ei taha näha rasket tööd, mis selle kõige taga on, publik tahab näha suurepärast sooritust, mis on tehtud naeratus näol (sellest ei hakka ma üldse kirjutama, kuidas see naeratus näole saadakse - vahel ka valuvaigisteid neelates, kõik vaid selleks, et grimasse paista poleks, et jaksaks ja suudaks tantsida).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar