Kuigi kõik algab ja lõpeb vaid meie endiga, sain mina eile taaskord aru sellest, et mina olen nii saamatu inimene küll, et mulle on vaja väliseid "stimulaatoreid", et iseendast aru saada. Lihtsalt, selleks, et mõista, mis toimub ühes või teises valdkonnas, ei saa ma hakkama vaid minu enda sees olevate mõtete ja tunnetega, mul on vaja ka väliseid mõjutajaid, et ühes või teises oma eluvaldkonnas selgust saada.
Nõnda oli see ka eile. Mul on siin olnud tunded ja mõtted, mille osas ma ei ole päriselt selgust saanud, et kuhu nad liigitada või mida ma täpselt tahan. Ja eks mul on olnud omad kahtlused ja kõhklused - kas ma olen enda vastu piisavalt aus olnud, kas ma olen endale julenud tunnistada, mida ma tegelikult tunnen. Ja eile, ühe välise teguri tulemusena sain ma selles osas vastuse - et ühe valdkonna osas on mul siiski õigus olnud, et seal pole midagi seesugust, mida ma olen peljanud. Südamerahu andis mulle see väline tegur. See muidugi ei välista sugugi seda, et kõik teised valdkonnad oleksid kuidagi vähem mõjuvõimsamad ega viiks veelgi radikaalsema tulemuseni.
Ja südamerahu andis mulle see väline tegur tagasi ka ühes teises valdkonnas - mingi aeg tagasi tundsin, et minus pole alles enam ühtegi selleteemalist soovi, mõtet, tahet. Käis vaid kerge krõks ja kõik need asjad olid taaskord tagasi - ehk siis, polegi muud, kui vaid leida õige väline mõjutaja, ja kõik toimib taas.
Ehk siis, teised võivad olla osavamad ja tublimad ja paremad, aga mina, kuigi ikka tahaks, ei saa vaid isekeskis hakkama, mul on vaja väliseid mõjutajaid ja sinna polegi miskit parata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar