Sattusin seltskonda, kus tuli üles ühe abielupaari suhtesegadus. Teemaks siis oli see, kuidas käituda olukorras, kus ühte partnerit häirib, et teine partner oma eksiga suhtleb ja et kas siis on õigus nõuda oma partnerilt eksiga suhtlemise lõpetamist. Muidugi arutati esialgu teemat teoreetiliselt ja ümber nurga, aga ühel hetkel tuli tõde ikka päevavalgele ja ka see nüanss, et partner oli soovinud, et tema nüüdne abikaasa aitaks tal tagasi võita eksi, ehk on ta selles abiks.
Mina vaatasin seda asja aga hoopis teise pilguga - neid vastabiellunud inimesi ja kuna ma teadsin seda partnerit, kes ennast häirituna tundis, juba pikemat aega ja tema "ajalugu", siis suhtusin kõigesse sellesse, ka sellesse abiellu skeptiliselt. Mõeldes pidevalt seda mõtet, kas inimene on endale tunnistanud seda, et ta ise on oma unelmatest ja soovidest, mida mina (ja mitte ainult mina) tean tal olevat, üle saanud, kas nüüd on ta lahti lasknud sellest suhtest, mida ta tegelikult soovinud on, millest aga mitte kunagi midagi ei saa.
Ja eks see viis mind minu enda elu juurdegi, selle ühe hääbuva suhte sisse, millest ma arvan, et olen lõpuks hakanud üle saama. Aga, kui ma endale täiesti ausalt otsa vaatan, siis vaid üks pilk neisse silmadesse, vaid üks aimdus inimese kohalolekust teeks kõik selle nüüdseks vahele tulnud aja tühiseks, muudaks hetkega olematuks. Ma arvan, et see on nõnda, kuigi jah, on nii palju põhjuseid, miks see asi peaks olema kuidagi teisiti, mõistus ja ratsionaalsus peaksid lõpuks ometi olema koju tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar