Avastasin ennast vaatamas uusi vaateid, inimestele, neile, keda olen teadnud. Ja sain aru, kui palju mõjutab meie vaateid ja mõtteid inimestest see, mida me teame, millisel määral on meile kättesaadav taustainfo.
Pealtnäha siiru-viiruline, seest aga puha katkine ja lõhutud. Välise mulje loomiseks kõik kokku klopsitud, et ei peaks midagi häbenema, et saaks au ja uhkusega maailmale otsa vaadata.
Milleks see kõik, kui seesmiselt on asi mäda? Kui ongi miski katki, las ta siis ka välja paista. Aga ei saa, maine on kõige olulisem.
Üllataval kombel olen viimasel ajal saanud oma sõprade puhul näha seda, kuidas nad oma vanemate juuresolekul, vanematega koos toimetavad. Neid vaateid on nüüd päris mitmeid kogenenud ja nad on mind tõeliselt üllatanud. Mina tean, et ma ei jaksaks, ei suudaks, ei tahaks. Mul on muidugi ka see eelis, et ma ei peagi, mul polegi vaja. Aga, nähes kõrvalt, kuidas see kõik toimub, olen siiski üllatunud, nähes seda leplikkust, nähes seda järeleandlikkust, nähes seda kompromissi. Ja muidugi ka seda, et need kompromissid ei tundu olevat piisavad, ikka on midagi, mille pärast näägituda, mille pärast solvuda, mille pärast pirtsutada. Mõistmist ei kusagilt, arusaamise raasugi ei paista olevat...
Minu jaoks on armastuse üheks väga oluliseks osaks mõistmine, armsamale toeks olemine kõigis tema elusituatsioonides, arusaamine ka sellest, kui prioriteedid on mujal, rõõmustamine selle üle, kui mullegi aega jagub igapäevase tormlemise sees. Aga eks teadagi, selle teemaga on raske, sest egoism raiub sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar