Mida rohkem ma maailma avastan, mida enam inimestega kokku puutun, seda küünilisemaks ma muutun. Kuigi jah, need roosad prillid, mis mul alati käepärast on, annavad mulle esialgu ikka mannavahuse vaate asjadele. Võib-olla ongi asi nendes roosades prillides - kui pole illusioone, siis pole ka nende purunemist, siis pole ka küünilisuseks põhjust. Aga kui nüüd loogikageeniusena arutleda, siis vahet pole - kas kohe küüniliselt arvata, et kõik ongi kehvasti, või siis läbi roosade-prillide-illusioonide-purunemise küünilisuseni jõuda?
Eks seda tarkust on mulle ikka ja jälle rõhutatud - ära oota inimestelt mitte midagi, ära looda. Aga kas see pole juba iseenesest küüniline? Mulle on aga sisse kodeeritud, et ma usun inimestest parimat, vähemalt nendest inimestest, kellesse ma usun. Kui olen inimesse usu kaotanud, siis on suhtumine täpselt vastupidine, siis pean tegelema endas selle arvamuse, et inimeselt vaid halba oodata on, murdmisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar