Kuidas küll inimesed saavad ja oskavad oma tõelist olemust varjata, see on üks ütlemata suur osa eluteatrist. Jõudsin just praegu seesuguse mõtteni, kui mõtlesin ühe inimesega seotud olukorrale. Esmalt oli mul näidismaterjaliks võtta see, milline oli olnud minu kokkupuude inimesega, millised olid olnud meie suhtlemishetked ja nende põhjal olin loonud pildi ja arusaama sellest, missuguse inimesega on tegemist. Siis pakkus elu mulle võimalust suhelda inimesega sellises suhtlussituatsioonis, mida ta laiemale avalikkusele välja näitab, ehk siis anonüümne ja mitte niiväga teadev läbikäimise vorm. Kui minu esialgsed, vahetud kogemused olid minus loonud juba suhteliselt radikaalse vaate inimesele, siis see avalik-anonüümne vaade pani mind kahtlema kas ma ehk liiga kiiresti pole teinud järeldusi inimesi kohta, pole tema suhtes ehk ülekohtune olnud - arukas inimene ikka kahtleb iseendas ja oma tegemiste-otsuste õigsuses. Aga jõudis mul vaevalt see kahtlus tekkida, kui juba langes mask ja saingi suhtluspartneriks selle teada-tuntud tegelase.
Ja nõnda ma siis hakkasingi mõtlema selle peale kuivõrd palju inimesed tegelikult iseennast varjavad, peidavad, kui nad avalikkuse ette astuvad. Ikka on soov näida parem, targem. See vist tuleb iseenesest, aga kui oled juba mingite inimestega mingites suhetes, kus maskid on langenud ja ilmselgelt pead ennast neist paremaks, etemaks, siis tuleb ju välja kõik see tegelik - arusaamad, mõtted, soovid, tunded. Aga, minu elu on see konkreetne inimene ikka palju rikkamaks muutnud - selliseid pärleid, mida tema mulle pillanud on, pole kusagilt mujalt küll saada. Klassikasse lähevad need laused, klassikasse, sest mõni inimene kohe oskab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar