Ajakava paigast ära...

Täna, tehes hommikusi võimlemisharjutusi kell 3 pärastlõunal, hakkasin valjul häälel selle üle naerma. Peab ikka olema elu, et sellisel kellaajal alles esimesi hommikusi toimetusi teha. Aga, tegelikult pole selles ju mitte midagi imelikku, sest magama olen ma läinud päikesetõusuaegsel ajal ja nõnda juba kolm ööd järjepanu. Ja kuigi minu elus on olnud perioode, mil ma olen ka hilisematel kellaaegadel magama läinud, siis see praegune päikesetõusul magamamineku rutiin on tekitanud olukorra, kus ärkamine on toimunud kell 1 või 2 pärastlõunal ja see ongi justkui normaalne olnud - minu puhul, kes ma muidu ei suuda kuidagi üle 9 hommikul magada, sõltumata sellest, kui pikk või lühike on eelmine öö olnud. Aga, ajakava paigastnihkumise "põhjus" saab homme otsa, eks siis paistab, kuidas vana režiimi peale tagasiminek õnnestub.