Jah, selle teemaga olen ma ikka ja aina kokku puutunud. Selle teemaga, kuidas ikka ja jälle jõuavad minu juurde kõige suuremad alkoholisõbrad. Ei, ma ei räägi sellest, et ma suuresti otsiks seesugust seltskonda, nad ise tulevad mu juurde. Millegipärast mõjun ma neile ahvatlevalt ja eks nad siis annavad ka sellele ahvatlusele järgi.
Sellist alkoholisõpra, kellega ma seekord kokku juhtusin, annab aga otsida. Eks ma teadsin seda alkoholisõpra juba varasemast ajast ka, aastate tagant, ühest detsembriõhtust, aga nii kaugele, nagu tema, polnud ükski alkoholisõber veel kunagi läinud...
Mitte kunagi varem pole ma pidanud alkoholisõpra püsti hoidma, ikka on nad küll joogised olnud, aga piisavalt krapsakad, et jalul püsida. Seekordne alkoholisõber aga polnud seda teps mitte ja eks ma siis seletasin talle, muidugi täiesti tulutult, et mees peaks ikka oma jalgadel seisma, mitte naisterahva najal ennast püsti hoidma. Asi lõppes sellega, et kui ma tal endale enam toetuda ei lasknud, prantsataski alkoholisõber maapinnale pikali ega saanud sealt enam üles, tuli mul talle appi minna.
Ja nii ma siis mõtlengi, et mis minul viga on, et ma seesuguseid alkoholisõpru endale ligi tõmban ja kas mul siis tõesti on nõnda suur viga külges, et vaid seesugused tee mu juurde leiavad?
PS Mõnikord ma ikka mõtlen, et vanemad on lastele nuhtluseks kaelas ja kuigi ma pole selle alkoholisõbra Eesti üldsusele väga hästi tuntud poja austaja, ei taha ma siiski lasta tema isa tegudest oma arvamust halvemuse suunas mõjutada. Minul selle alkoholisõbra nahas oleks piinlik - sellise käitumisviisiga laastada oma poja mainet. Õnneks suurem osa inimesi ei tea ja ega vist suurt hooligi, õnneks ikka igaüks iseenda eest, iga inimene ise toimetamas...
PPS Ja siis tuleb üles veel üks teema, mis mul selle alkoholisõbraga jutuks tuli - et kui oma pojaga on ta suur mees uhkeldama, siis minu arvates peaks mees ikka ise ka tegija olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar