Neljapäev, 31. märts 2016

Ikkagi mees!

Seda lugu võiks jutustada nagu muinasjuttu. Algus võiks olla: elasid kord kaks õde...

Ja kuigi aastaid on läinud ja arusaamatusi on olnud palju, haiget tegemist ja saamist, valesti mõistmist, saabus probleemi tegelik olemus-selgus alles praegu. Ma tean, et ma võin teha kaugeleulatuvaid järeldusi, aga vaid üks lause, kus räägitakse sellest ajast, kui ma olin just täisealiseks saanud, asetas praegu asjad paika.

Lugu siis seesugune, et oli üks sündmus, minu elus väga oluline, võiks nüüd tagantjärele öelda. Ja tuleb välja, et kui ma arvasin esialgu, et see on seotud vaid minu ja ühe mehega, siis nüüd tuleb välja, et sellesse olukorda on kaasatud ka mu enda õde.

Ja kui ma ei ole aru saanud vastasseisust, mida olen kõrvalt näinud ja pole mõistnud, mis selle taga on, kuigi mul oli oma teooria, siis praegu sain aru, milles probleem on, ka sel juhul ja teadmise, et mul on olnud õigus. Puhas naiselik kadedus, muud ei midagi. Nii loomulik, nii iseenesestmõistetav, nii arusaadav. Kõik see vaht, mille taha seda peita üritatakse, ei mängi mingit rolli, aga tuleb välja, et mina osutusin ühel hetkel atraktiivsemaks kui mu vanem õde ja selles ongi kogu asja tuum. Ja mina, rumaluke, ei saanud sellest aru.

Nüüd siis, selle teadmise juures, võin vaid tark olla ja asjadele sootuks teises valguses otsa vaadata. Võib-olla kustutab see nüüd ka kõik teised minevikuvarjud, need olid niigi juba väga nõrgaks jäänud!

Kolmapäev, 30. märts 2016

Teistmoodi energia

Kui mingit asja on käiatud väga pikalt, siis läheb see asi hapuks. Aga viimaste päevade hingerahu toel leidsin täna, et mul tuleb uus energia selle asja sisse panna, tuleb muuta vaatenurka. Olin seda püüdnud juba tükk aega teha, seda vaatenurga muutmist ja omast arust sellega ka mingi progressi saavutanud, aga täna sain aru, et mul polnud see päris hästi õnnestunud. Täna sain teistsuguse energia asja sisse ja enesesisendus ikka toimib, leidsin lõpuks.

"Whatever the mind can conceive and believe, it can achieve!" /Napoleon Hill/

Märksõnaks on ikka üks teepakisõnum, mida endale meelde pidevalt: "The other person is you!" Lisaks ka see soovitus, et ma usaldaks oma headust.

Palju abi on siinkohal ka sellest, et mu enda hingele on väga pehme pai tehtud, kõige hämmastavamas olukorras. Ja et mul on nii ägedad sõbrad, nagu mul on. Suured tänud ja head mõtted teile kõigile, kus iganes te ka poleks, mida iganes te ka ei teeks!

Ja nüüd ehk on astutud pikk samm sellel teel, millest ükskord mu üks unenägu kõneles - selja taha peidetud noa äravõtmine ja lause sinna juurde: "See perekond ei pea enam haiget saama!"

Teisipäev, 29. märts 2016

Milleks mind vaja on?

Viimasel ajal olen tegelenud ühe ammuse suhte lahtiharutamisega. Ja kuigi see pole eriti hästi õnnestunud, oli minu jaoks väga üllatav teada saada, milleks teisele inimesele mind vaja on. Või pigem siis, milleks on suhet minuga vaja, praegusel hetkel. Minevikus võisid soovid olla teistsugused, aga praegusel hetkel on mõte seotud ebamugavate sotsiaalsete olukordadega - teate ju küll, ühine ringkond ja seal siis kaks inimest, kes teineteisega ei suhtle. Minu jaoks tundus see väga jabur põhj(end)us. Eks ma siis sedamoodi ennast ka väljendasin, sest tõesti, ma arvan, et minu väärtus on suurem, kui mingid ebamugavad olukorrad ja nende vältimine. Ja eks ma saan aru, et ma ei saa oma väärtusele väga rõhuda ka, kui ma ei mõista teise inimese väärtust, ei leia seda üles.

Mulle meeldib, kui...

... tegijad toimetavad. Mulle meeldib seda kohe päris heaste kaeda. Veelgi enam meeldib mulle kaeda, kui tegijad, kes mulle meeldivad, toimetavad. Täna siis oli taaskord selline privileeg - tegija, kes ühtlasi on ka tegiija, kes mulle meeldib ja väga, toimetas. Minu osaks oli lihtsalt nautida filigraanset tööd. Kuidas mulle meeldivad sellised vaated. Ja elu on mu vastu ikka helde, vägagi!

Täielik hingerahu

Kuigi võiks arvata, et asjade praegune seis kõigutas mind kuidagi väga oluliselt, oli mu tänane hingeseisund seda ootamatum. Valitses täielik hingerahu - naeratus hiilis justkui iseenesest näole ja paitav päike koos mõnusa merevaatega andsid omalt poolt palju juurde.

Ja läks vaja kahte merereisi, viit ja poolt (mere)tundi, et taibata, miks see nõnda on. Ma sain aru, et kuigi olin enda jaoks teema ära lahendanud, oli mul siiski olnud kahtlus hinges: kas ma olen toiminud õigesti, kas ma olen tegutsenud nõnda, nagu ma kogu hingest tahtnud olen. Ja huvitaval kombel on nüüd kõigi nende minu suunas lennanud süüdistuste ja etteheidete tulemus hoopis vastupidine sellele, mida arvata võiks: minusse need asjad ei mõju, sest ma olen südamega õiget asja ajanud. Ma ei hakka isegi rääkima kogu sellest loogikavigade hulgast, mis minu suunas teele saadetud asjades sees oli - võib-olla seegi teeb minu jaoks asja lihtsamaks, tõmbab emotsioonid maha. Pingeid maandas ka see, et osad asjad olid suisa valed.

Pühapäev, 27. märts 2016

Mis selle asjaga siis nüüd on?

Kui ma midagi tahan ja seda ei saa, siis tekib minus ikka väike protestimeeleolu. Ja nüüd siis ongi just üks seesugune asi mu meeli enda külge tõmbamas. Et kuidas on nii, et asi, mis peaks mulle osaks saama, on minust juba kahel väga konkreetsel korral minust väga lähedalt mööda läinud. Mis selle asja mõte on? Mis selle asjaga siis nüüd on? Kas tõesti arvan ma liiga palju sellest, mis mulle osaks peaks saama? Või siis on elul mingi parem variant minu jaoks varuks?

Igal juhul vaatan oma elu kõrvalt ja püüan mõistada, miks asjad on nii, nagu nad on.

Üllatav avastus või siis mitte?

Üks video ja selle vaatamine panid mind mõtlema, et mõni asi lihtsalt on. Lugu siis seesugune, et sattusin Jääaja Keskuses kaema merejää tekkimise videot, mitte eriti hoolikalt vaadates leidsin ennast ühel hetkel mõistmas, et ma tean, kust see video pärit on:



Eks selle peale siis asusin täpsemalt uurima, kas mu mõte on õige. Mida hoolikamalt vaatasin, seda kindlamalt olin veendunud, et ma tean seda kohta, kus see video tehtud on. Ja loomulikult, peagi asetati see video võtmise koht kaardilegi ja mul oli õigus olnud - see jää tekkimise video oli tehtud Keri saarel.

Kogu selle üllatava või tegelikult ikka mitte väga üllatava avastuse käigus - on ju nähtud sedasama vaadet oma silmaga teistel aastaaegadel küll ja veel - jõudsin iseenda üle head meeltki tunda, sest ma ikka tunnen omi paiku. Video lähema kaemise käigus tuli mulle meelde, et ma tegelikult olen seda videot varemgi näinud, otseallikast.

Aga asjad kipuvad ikka meelest ära minema - ühe teise projekti käigus tuletati mulle näiteks meelde, et Keril on umbes sajand tagasi gaasigi leitud ja sellega tuletornis valguse saamiseks.

Veidi tähtsana võisin ennast tunda ka seetõttu, et mul oli parajasti seljas Kerilt suveniiriks rõõmustatud särk. Seegi oli selline südantsoojendav ja veidike sümboolne tõdemus.

Kui juba jagamiseks läks, siis siit ka üks vee "keemise" video, samast kohast:



Ja Katia käis ju ka millalgi külas, temagi visiiti sai fikseeritud:


Reede, 25. märts 2016

Taasavastatud kirg

Huvitavaid vaateid pakub ikka elu. Kui ühel hetkel tundub mingi asi olevat täiesti iseenesestmõistetav või lausa üleliigne, siis ootamatute olukordade tulemusena võib ta saada igatsetuks ja ihaldatuks. Kui nüüd olude sunnil üle mitme aja fotoaparaadi kätte sain (ja loodus omalt poolt imeliste vaadetega palju kaasa aitas), tundsin, et minus on pildistamise kirg, mida tuleb vaigistama asuda.

Esialgu arvasin, et see selline hetkeline kiusatus vaid oli, sest mu iidvana mobiiltelefon võimaldab ka pilti teha, aga see pole ikka see - ainult nupule vajutamise võimalus, ei midagi enamat, ei mingeid seadistusi, mängimisi, proovimisi, katsetamisi. Kuigi, emotsiooni edasiandmiseks sobib ju küll:


Ja kõige lihtsam viis kiusatusest jagu saada on muidugi sellele järele anda... Mu viimased päevad on selles osas iseäranis värvikad olnud, andsin veel ühele kirele-kiusatusele järele. Hullumeelsed ideed mõlemad, aga elu on elamiseks ja rõõmu tundmiseks, eks hiljem selgub, mis edasi saama hakkab.

Eks ma saan aru ka sellest, et tulemuseks on veelgi suurem eraldatus, aga las ta siis olla.

Hea on, kui tööd on

Kummaline on see meie elu ikka. Ükspäev rääkisin ühest inimesest, kes oli pikalt tööd otsinud ja nüüd selle siis viimaks leidnud. Ja loomulikult käis selle juurde targutamine: "Hea on, kui tööd on!" Aga see lausekatke pani mind veidi mõtlema - kas pole kentsakas see, et me hindame oma elu või väärtust selle järgi, kas meil on tööd, mida teha. Kas tõesti on siis töö elu ülim eesmärk? Jah, ma saan aru, et teatud mõttes tagab töö turvatunde. Või vähemalt peaks seda tegema. Oma kogemuste pealt võin öelda, et kuigi mul on mingitel perioodidel käed-jalad tööd täis olnud, pole oodatud turvatunnet saabunud - lihtsalt on jäänud töö eest tasu saamata või see tasu saamine lükkunud kuhugi tulevikku.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et kas see tõesti peab olema nii, et on töö, mida teha, et see on hea. Aga kui oleks üldse ilma - umbes paari nädala jagu olen sellises seisus praegu olnud, kus pole suurt midagi asjalikku korda saatnud - ja ei tunne küll, et peaks ennast kuidagi halvasti tundma. Sellest pole vast mõtet üldse kirjutada, et minu mõtted ja teod on praegu pigem hoopis teises suunas teele pannud. Ja enese asjalikuks sundimisega, iseäranis nende kevadiste hetkede taustal, mis ilmal pakkuda on, saavad olema suured raskused (kui nad juba tekkinud pole).

Ikka ise

Eks selline asjade seis, et mul on mingis asjad õigus, on mulle alati meeldinud. Ja nüüd, iroonilisel kombel, on minu üks ütlus osutunud õigemaks, kui kõik teised äraproovitud vahendid ja inimesed.

Lugu siis seesugune, et üks mulle lähedane inimene on oma igapäevaste asjade ja toimetuste juures ikka otsinud abi väljaspoolt. Minulegi on ta selliseid asju soovitanud, kuid ma olen need soovitused ikka kindlalt kõrvale heitnud, sest olen aina elanud selle põhimõttega, et ise pean oma asjadega hakkama saama ja see tähendab ka seda, et kui olen mingi valiku või otsuse teinud, siis pean silmitsi seisma ka tagajärgedega.

Ja nüüd, kui seesama mulle lähedane inimene on käinud ühe targa juurest teise juurde, on selgunud ootamatu tõsiasi, et väljastpoolt ei saagi teda enam keegi aidata, et nüüd tuleb tal ise hakata ennast aitama. Kuigi see peaks olema minu jaoks suur hõiskamise ja targutamise koht, ei ole minus seesugust tunnet ega tahtmist, pigem on see kurva tõsiasja nentimine, sest just praegu vajaks ta minu hinnangul välist abi. Aga, kui ise, siis ikka ise.

Ja mu silme ette kerkib üks teine inimene, üks teine olukord ja minu otseselt lausutud sõnad: "Sul tuleb ennast ise aidata!" Loodetavasti on see olukord nüüdseks lahenenud ja see inimene enese abistamisega hästi hakkama saanud...

Üks nädal, kaks põhimõttelist muutust

Mõnikord on niimoodi, et pika aja jooksul ei toimu mitte midagi. Ja siis, korraga, toimub lühikese aja jooksul palju asju.

Need kaks põhimõttelist muutust, mida minu üks nädal sisaldas, võib kokku võtta elumuutvatena. Ju siis on praegu selline aeg - et tuleb võtta asju kokku ja mõni asi lihtsalt ära teha. Vabastada inimesi nende hirmudest, painetest, lihtsalt ja ilma mingite muude ambitsioonideta.

Missugune võib küll olla teadasaamine, et asjalood polegi nii, nagu nad olla võiksid, nii, nagu on arvatud, et nad on. Iroonilised on need hetked, mõnes mõttes kindlasti - kuidas eeldused osutuvad kõik valeks ja põrmu pudenevad. Aga rohkem on seal vast vabadust, vabanemist, pingelangust.

Kuid minu enda jaoks on neid minevikuvarje küll ja veel. Ja kui ma mõnel hetkel astungi sammu neist eemale, siis saan peagi aru kuivõrd oskamatu ma neil teemadel ikka olen ja pole siis imestada, et ühel hetkel tulevad üle mu huulte sõnad: "Ma ei oska!"

Esmaspäev, 21. märts 2016

Väärt parimat

Ma tean, et ma olen väärt parimat. Sellena, kes ma olen, sellisena, missugune ma olen. Parimat, minu jaoks.

Nüüd on tulnud aeg, et ma selle kõik saaks. Selle parima, mida ma väärt olen.

Virvendus sellest parimast on mu elust juba läbi käinud, on tulnud aeg selles suunas edasi liikuda.

Ennast tagasi hoida

Kunagi, kui pidin psühholoogilisi teste tegema, sõnas psühholoog mulle kokkuvõtteks: "Kas Sa hoiad ennast tagasi? Sa ei peaks seda tegema." Eks ma siis ütlesin, et on teemasid, milles ma ennast kindlasti tagasi ei hoia.

Kuid on üks valdkond, milles ma ikka ja aina olen püüdnud ennast tagasi hoida - inimeste sildistamine. Lihtsalt, ma tunnen, et kui ma ise olen eksinud ja vigu teinud, pole saanud kunagi öelda, et ma olen täiuslik inimene, kasvõi iseenda jaoks, siis ei saa ma kellegi teise tegudele hinnangut anda, neile silti külge panna. Võib-olla ongi viga selles, et ma usun ja usaldan lõpuni, loodan siiski parimat. Ka siis, kui märgid näitavad midagi muud.

Ega see ei takista mul siiski tundmast kõiki neid tundeid, mis kaasnevad sellega, kui kellegi teod on minu arusaamistest ja tõekspidamistest kaugel. 

Ja loomulikult käib selle kõige juurde ka teadmine, et meil kõigil oma head ja vead, me kõik oleme, nagu oleme, miskit pole sinna parata.

Kui miski muu ei aita ...

... siis tuleb minna rahvuslikule pinnale.

Just seesugust asja kogesin ma, kui siin ükspäev ühele purjus rootslasele püüdsin selgeks teha, et tema seltskonda enam ei soovita. Ma olin viisakas, olin tagasihoidlik, aga siiski järjekindel. Ja tulemuseks oli see, et mulle tehti selgeks, et meie, eestlased, oleme metsa poole, me peades on miskit valesti. Tema, valge rootslasest mees, võib olla, kus tema tahab, ja teha, mis tema tahab. Mingid eestlased ei tule talle ütlema, et ta peaks vabastama koha, mille ta on ebaviisakalt hõivanud. Lisaks sain krae vahele ka teisi sajatusi - et ma olevat kuri inimene ja nõid.

Kõige selle keskel oli üks selline hetk, mil mõtlesin, et mis ma peaksin edasi tegema. Lisaks sellele ka suur ahastus, et miks ma taaskord olen sattunud olukorda, kus ma olen kellegi vahel vahendajaks, lahendan kellegi teise probleeme ja tõmban sellega endale mingisugust jama kaela. Aga see mõte sai päris kiiresti suuna, mida peaksin edasi tegema - kuna teiseks pooleks olid lapsed, siis tundsin, et minul tuleb nende eest seista, neid kaitsta, saagu minust endast siis, mis saab. Võib-olla see oli ka üks põhjustest, miks nimetatud meesterahvas viimaks taltus.

Ja eks ma sain aru ka, et teda ajas närvi see, et ma järjekindel olin ega teinudki seda nägu, et peaksin alandlikult kuhugi laua alla vajuma. Selle meesterahva pere - kui meest talitseda ei anna, siis tuleb ikka pöörduda naisterahvaste poole - muidugi rääkis mulle, et tegemist on kõige lahkema ja leebema inimesega üldse. Võib-olla tõesti, rootslastega suheldes on ta selline, eestlased tundusid tema jaoks olevat alam klass, eks seepärast ka sellised solvangud sellel suunal. Ja mina, alamasse klassi kuuluv naisterahvas, võisin inimese ikka tõesti täiesti endast välja ajada.

Kogu selle asja juures mõtlen ma, et mul ikka on oskus ja anne, sest milleks muuks seda kõike siis nimetada saab - mitte millestki tulevad teemad ülesse, tühja koha pealt tekivad tülid.

Teisipäev, 15. märts 2016

Vaid loetud tunnid

Tegin seda, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee. Ja hetkeks süttis lootusesäde. Et ehk on asjad muutunud, ehk on võetud uus suund. Ja läksid vaid loetud tunnid mööda ja saingi teada, et muutunud pole mitte midagi, kõik on endine - see, mis oli, on jätkuvalt, see, mis tuleb, tuleb jätkuvalt. Usk inimestesse ja võimalustesse sai päris kiiresti taaskord maha tallatud.

Taaskord kumab mu peas see küsimus, mida ma olen mitmel korral ka varem küsinud: "Kui lähed teisele poolele 90% teekonnast vastu, siis miks jääb see 10% teiselt poolt siis vastu tulemata?"

Ja kusagil kuklas on mul ikkagi ka tõdemus sellest, et inimene räägib enamasti ikka iseendast. Ja kummaline on see, et mina selle kõige peale hakkan kahtlema, iseendas ja oma mälus. Nii kaugele on siis asi arenenud. Muidugi saan endale kenasti õlale patsutada ja ennast tunnustada selle eest, et mu eneseanalüüs toimib aina efektiivsemalt ja üha kiiremini suudan anda hinnangut iseendale.

Üks mõte on mul selle asja juures veel: käib võitlus võimu pärast, päris korralikult, aga see oli ju ette teada (või julgesin ma tõesti uskuda, et asjad lähevad kuidagi teisiti)? Küsingi siinkohal iseenda käest: kas mul on kindlasti vaja võim enda kätte saada või kas mulle läheb üldse see võitlus korda (seegi on päris adekvaatne küsimus, mulle tundub)?

Nimekiri täieneb

Kui hakkasid ilmnema esimesed märgid, mõtlesin ma, et minu peas on midagi viltu, et ma ilmselt teen liiga kaugeleulatuvaid ja meelevaldseid järeldusi. Aga mida aeg edasi, seda enam nimekiri täieneb. Ja nüüd ma ootan juba pigem sportliku huviga - et kui kaugele see asi siis läheb, mis edasi juhtuma hakkama. Lihtne on teha linnukesi kastidesse ja ära tabada, et see kõik on juba läbi tehtud, see kõik on juba olnud.

Ja kuna see just nõnda on, siis tekib mul küsimus, et kas need asjad niimoodi peavadki käima, kas selline ongi asjade loomulik käik. Eks paistab, mis edasi saama hakkab, niipalju on asjalood muutunud, et ma võtan asju oluliselt rahulikumalt.

Kellegi elu ära rikkuda...

Üks väljend, mida oma eluliste asjade selgitamise juures kasutanud olen, on: "Ma ei taha kellegi elu ära rikkuda!" Iseenesest ju täiesti kena mõte võib see tunduda. Aga elu on ikka aina näidanud kõike muud. Et püüan ma siis või ei püüa, ikka on neid, kelle elu ma ära rikkunud olen.

Eks see kõik (ka see soov ja tahe) tuleb ikka lapsepõlvest. Seda muidugi teadsin ma ammu, et ma olen ühe inimese elu oma sünniga ära rikkunud - ta polnud sugugi kade seda arusaama minuga pidevalt jagama. Alles eelmisel aasta selgus, et ma olen ära rikkunud veel ühe inimese elu. Ja-jah, ainuüksi sellega, et ma siia ilma sündinud olen. Ja kui ma oma eluraja peale tagasi vaatan, siis ühel ja teisel juhul on ikka tekkinud olukordi, kus mina olen olnud selleks, kes on teiste inimeste elu ära rikkunud - küll olen kuskil risti jalus olnud, küll olen liiga otsekoheselt oma seisukohti väljendanud, küll olen kellegi asemel saanud (ameti)kohale, mis oleks pidanud olema kellegi teise oma (kaks erinevat juhtumit, mis viisid täiesti erinevate tagajärgedeni). Kõigi nende asjade juures olen ma olnud mina ise ja tegutsenud oma parima äranägemise järgi, tulemuseks siis see, et kellegi elu on rikutud saanud.

Kummaline on see elu, mis muud. Aga, võib-olla oleks aeg ka sellest lahti lasta, sellest mõttest, et mina võiksin kellegi teise elu ära rikkuda?

Esmaspäev, 14. märts 2016

Elu kogu oma muutlikkuses

Ühes asjas võib selles elus siin kindel olla - et pole temas mitte midagi kindlat. Kõige suurem muutuja eluvõrrandis on muidugi inimene ise. See, kes ta on, kelleks ta ennast peab. See võib tunduda täiusliku ja kindla ehitisena, aga juba järgmisel hetkel võib see kõik kõikuma lüüa.

Nüüd oleks siis minu kord hoiatussildid püsti lükata, mind ümbritsevat ohutsooni tähistama. Lihtsalt arusaamine iseendast ja sellest, kes ma olen, on praegusel hetkel selline. Ma tean, et tegelikult pole see mingi hea ega helge retk, see on teekond taaskord suunaga allapoole (nagu ma poleks sellel teel juba käinud). Kuigi ma olen endale ikka kõrged eesmärgid seadnud, saan ma aru, et ega ma neid ikka täita suuda, ei suuda olla nende vääriline. Mõnel hetkel julgesin ma hulluke arvata, et ma võin olla midagi enamat, aga reaalsusega tuleb mul ikkagi silmitsi seista, selle eest mul pääsu pole.

Ja ometi on ju neid, kes peavad mind igati vahvaks ja toredaks, heatahtlikuks. Aga see pole praegune teema, see ei puutu praegu asjasse, sest ega nemad ju tea, kes ma tegelikult olen.

Värsid kõik otsas

Täpselt selline tunne ongi, et enam pole ühtegi värssi. Ei riimuvat, ei naasama sõnade ritta seadmisega piirduvat. Mitte midagi ei ole. Mõtteid on, tundeid on, aga kuidagi ei tule nad mu seest välja.

Mingi aeg tagasi juba mõtlesin, et päris huvitav on see, et ma pole tükk aega ühtegi luuletust kirjutanud, pole isegi sellist mõtet pähe tulnud, et tahaks kirjutada, et nüüd kohe-kohe hakkavad luuleread minust välja voolama. Lihtsalt pole ja kõik. Ja ometi on olnud aegu, kus on olnud selline tunne, et kõike, mis tuleb, ei jaksa kirja panna. Kuidas siis praegu seisud sellised on?

Kolmapäev, 9. märts 2016

Vaata, et Sa ei vaata!

Järjekordne stseen minu elust leidis aset Lasnamäel. Parkisin auto ära ja koherdasin ennast autost välja. Parajasti olid möödumas kaks meesterahvast ja mu pilk jäi neil pidama. Enne, kui ma edasi toimetada jõudsin, saatis üks mööduvatest meestest mu poole lause: "Ära vaata mind nii, nagu ma oleks Sulle 100 eurot võlgu!" Selle peale tegin suured silmad ja laususin: "Ma omast arust küll nii ei vaadanud, nagu Sa oleks mulle 100 eurot võlgu." Meesterahvad astusid edasi, aga moka otsast poetati veidi sisistades: "Vaatasid küll!"

Selle stseeni peale hakkasin ma siis mõtlema, et mis selle kõik siis esile kutsus. Esmalt muidugi mõtlesin, et mis pilguga ma neid tegelasi siis vaatasin, et mu pilk niimoodi häiris. Enda peas olevat konkreetset mõtet ma meelde tuletada ei suutnud, küll aga oli minu tähelepanu haaranud ühe mehe käes olev loomade transportimiseks mõeldud puur - seal oli sees üks väga roheliste silmadega kass. Aga kui mu enda mõtted nüüd kõrvale jätta, siis olukorda veidi sügavamalt analüüsides saan aru, et see olukord polnud kaugel seisust, kus ma oleksin võinud peksa saada. Ja ainuüksi seetõttu, et ma vaatasin, ilmselt siis uuriva pilguga, mis häiris. Või kas siis oli asi minus - autost välja astumas, kontsakingad jalas, mantel seljas, kübarasarnane peakate peas? Mõned päevad varem oli probleemiks haridus, nüüd siis riietus/välimus/olek/pilk.

Muidugi võin kogu selle teema üle võlli keerata ja mõelda ka nõnda, et kui ma olen mitu aega arutlenud selle üle, mis mul viga on, siis nüüd laotakse mulle mu vead teiste inimeste suuläbi konkreetselt ette: haridust liiga palju, liiga korrektne riietus, liiga (ense)kindel olek, liiga terane pilk. Ma arvan, et sellel teemal on nüüd ots lahti tehtud ja täiendusi tuleb küll ja veel.

Kogu olukorrast aga saangi järeldada, et tuleb olla ettevaatlik, ka selles suhtes, kuidas inimesi vaadata, sest kunagi ei või teada, millised mõtted nende peas liiguvad ja mismoodi nad endid puudutatuna tunda võivad.

Vaata, et Sa ei vaata!!!

Pühapäev, 6. märts 2016

Oh, elu-eluke!

Eks ma seda tean väga hästi, et ma olen valiv. Kas siis tõesti on midagi valesti selles, kui ma tean, mida ma tahan ja keeldun sellest, mis minu tahtmistele ei vasta? Minu arvates ei ole, aga oma elumustreid analüüsides olen ma hakanud kahtlema. Kas ma tõesti peaksin tegema järeleandmisi? Kas ma tõesti peaksin hakkama põhjakihtidest peale? Ma olen alati olnud seda meelt, et inimest ei tasu hinnata tema välimuse ega päritolu põhjal, tuleb vaadata sügavamale. Aga kui ma sügavamalt süvenedes näen, et asi on veel hullem, kui ainuüksi pealt vaadates, siis miks ma ei peaks olema valiv?

Sellised mõtted tõi mu pähe eilne seik minu elust. Seal oli see probleem, mis paistab Eesti meeste ja naiste vaheliste suhete peamine probleem olevat (vähemalt kellegi jaoks, vähemalt kellegi arusaamist mööda) - haridus, mida naisterahval on ja mida meesterahval enamasti kusagilt võtta pole. Jah, minugi puhul on ju lugu sedasi, et olen kõrgkooli läbi käinud ja sealt teadmisi saanud, hiljem veel magistrikraadigi omandanud. Ja kas ma tõesti pean ennast sellepärast halvasti tundma, et mul seesugune haridus on. Asja suurim iroonia on muidugi see, et see kõik puha tehnikavaldkonnas ka. Selle kõige põhjal on selge, miks mul isegi lootust pole, olla kaaslaseks mõnele Eesti mehele (minu jaoks täiesti arusaamatul kombel). Tean-tean, et see on praegu sügav iroonia ja palju meelevaldseid järeldusi ühes pajas koos. Ja pealegi, minu jaoks pole meesterahva haridus sugugi oluline tegur, pigem ikka haritus ja maailmapilt, olen neid haridusega mehi näinud küll ja veel. Ütlemine - ega haridus matsi riku - kehtib täielikult.

Aga eilse peale mõeldes tekkis mul üks suur küsimus: "Kui ebanormaalne ma olen, et selline mees mu juurde tuleb?" Ja muidugi ei saanud ma mõtlemata jätta seda mõtet, et kas ma tõesti olengi iseendast liiga heal arvamusel, elangi mingis võlumaailmas, kui tegelikult peaksin kuskil räpases köögis meestekambaga laua taga viina võtma ja olema kõige muugagi heal meelel nõus. Just täpselt selline tegelane, just täpselt selline kujutluspilt käis selle olukorraga kaasas. Veidi ehk annab mu kujutluspildist aimu see video:



Loomulikult tekivad siinkohal mõtted ka selles suunas, et kas ma tõesti olengi just täpselt midagi sellist väärt, kas see ongi lagi, kas see ongi see koht, kuhu ma vaatama peaks, midagi, mille kahel käel vastu võtma peaks. Ma püüan, kogu oma valivuse juures, olla avatud. Aga mõned asjad on isegi minu jaoks üle võlli. Ja kusagil kuklas hakkab mul tekkima ka üks isesorti küsimus: "Kas see olukord on tekkinud praegu selle välise surve pealt, mis siin Eestiski on juba aktuaalseks muutumas (pidades silma ühiskonna üldisi arenguid, sisserändajaid ja seda, et Eesti mehed ennast ohustatuna tunnevad, või annaksid justkui sisserändajate võimalikud käitumismudelid ka Eesti meestele õiguse selliselt käituda - ma tean, et see võib olla suure tondi nägemine praegu, aga just selline mõttelõng on mu peas ennast lahti kerimas)?"

Igal juhul püüan ma aru saada, mida elu mulle sellega öelda tahab, mida ma sellest kõigest küll õppima peaks, millised järeldused tegema. Praegu aga, kuniks mul sellist selgust ja arusaama pole, vangutan vaid nõutult pead ja olen õnnelik selle üle, et mul õnnestus ohtlikuks kätte kippunud olukorrast rahumeelselt välja tulla. Oleks võinud minna oluliselt hullemini, ma tean.

Laupäev, 5. märts 2016

Hea tahe ja usaldus

Hea tahe ja usaldus on minu arusaamist mööda suurema osa asjade põhialused. Et asjad saaksid tehtud, et asjad laabuksid. Minul on seda head tahet ja usaldust ikka ja aina olnud. Hämmastaval kombel pole ta kuhugi kadunud, isegi paljude kohutavate kogemuste tulemusena. Ikka olen hea tahte ja usaldusega asunud uute asjade juurde, alustanud uusi ettevõtmisi. Muudmoodi ma vist ei oskagi. Võib-olla on ka kuidagi teisiti võimalik, ma ei tea, olen oma mõttemaailmas lõksus. Aga mulle just niimoodi meeldib. Olgu see pealegi hea tahte ja usaldusega. Kuniks pole tõestatud vastupidist...

Olematust olevaks ja tagasi olematuks

Ma olen vist tõesti igasugused sotsiaalsed oskused minetanud, ei oska ma enam olla pehme ja sile, ei suuda ma tsensuuri teostada oma mõtete osas. Eile tekkis taaskord selline olukord, kus sain aru, kui olematu ma tegelikult olen. Lihtsalt, mind oli taaskord ära unustatud - nädala jagu päevi tagasi olin veidikeseks olevaks saanud ja nüüd siis lajatati mind kenasti minu alalisse olematusesse tagasi. Jah, ma tean, inimesed ikka unustavad ja see ongi täiesti loomulik asi. Mina aga paiskasin endast kontrollimatult välja sõnad, mis väljendasid väga otseselt seda, mida ma sellisest unustamisest arvasin. Vabandusi tuli muidugi reas, aga olukorda see kuidagi ei muutnud.

Eks ma saan aru, et asi on minus eneses ja minu sees olevas vajaduses - olla oluline, olla märgatud, olla tähele pandud. Sealt see kõik ka alguse saab. Aga kas see pole loomulik, kas see pole iseenesestmõistetav, oma lähemate inimeste juures? Kui seesuguseid mõtteid juba mõtlen, saan aru, et ma peaksin olema leplikum, peaksin olema järeleandlikum, kuid mõnikord tekib küsimus, et kas ikka peaksin? Lisaks muidugi ka see teema, mida olen alati oluliseks pidanud - loomulikkus ja teise poole tahe. Kui neid pole, siis tuleb asjadele ausalt otsa vaadata ja tunnistada, et asjalood on nii, nagu nad parajasti on. Jõuga ei saavuta midagi, head küll vähemalt mitte.

Saada üle parda heidetud

See mõte on mu peas idanenud juba tükk aega, või pigem see teadmine. Et olen üle parda heidetud. Ilma igasuguse hoiatuse ja etteteatamiseta, ka ilma igasuguse teadaandmiseta, et üle parda heitmine toime on pandud (arvatakse vist, et olen piisavalt tark, et ise aru saada, ise seda aduda). Lihtsalt ja selgelt. Üle parda ja korras. Ja pole kedagi, kes vajutaks MOB (man overboard) nuppu, pole kedagi, kes paneks koordinaadid paika (kuigi need koordinaadid on vist pigem ajalised, kui ruumilised), et mind päästma hakata, pole kedagi, kes tuule purjedest välja laseks, kiirkorras mootori tööle lükkaks ja siis minu juurde tagasi tuleks. Mis mõttes oleks mind päästa vaja? Mind, kes ma olen ise appi läinud. Oma viga, et läksin. Nüüd pean enese päästmisega ka ise hakkama saama.

Ega tegelikult asi muidugi nii radikaalne pole, on olemas ilusamad ja toredamad väljendid kõige toimuva kohta. Aga minu jaoks see asja sisu ei muuda. Kui üle parda, siis üle parda, mis seal siis ikka. Ja uppuja päästmine, nagu ikka, on uppuja enda asi.

Saada ära kasutatud ja seejärel saada ära visatud. Ja seejuures pole ju mõtet viriseda, sest valikud olen ma ise teinud ja ka tagajärgedega tuleb mul ise silmitsi seista.

Neljapäev, 3. märts 2016

Kas homme esimest korda?

Eks meist igaüks seab endale elus mingid eesmärgid - et missugused on need asjad, mida me oma elus kogeda ja korda saata soovime. Minulgi on neid eesmärke ja soove olnud. Enamasti olen nad ka teoks teinud, on vaid mõned üksikud, mis on teoks tegemata jäänud, aga nende puhul on põhjuseks olnud see, et on tekkinud mingid asjad, mis on esialgse soovi tühistanud, teokstegemise mõtte peletanud. Nõnda on minu sooviga Tiibetis ära käia - kardan, et see oleks liig kurb mu jaoks, selles oleks liiga palju valu. Ja praegu vähemalt on mu otsus selline, et see asi jääb mul tegemata.

Tänane hommik aga pani mind minu elule teistpidise pilguga vaatama - kui mu käest küsiti, et kas ma ehk sooviksin lasta endale pediküüri või maniküüri teha, ja et kui mul selline soov on, siis kingitaks mulle selline enesehellitamine. Ja kui ma seda mõtet siis kuulsin ja jõudsin mõista, mida see tähendab, siis ei osanud ma muudmoodi reageerida, kui et vähe irooniliselt küsida: "Kui ma kunagi elus pole maniküüri ja pediküüri endale teha lasknud, siis kas homme võiks tõesti olla see päev, kui ma seda esimest korda elus kogeda saaks?"

Aga sinna see küsimus jäigi, sest tegelikult tekkisid mu peas sootuks teised mõtted. Et mina, naisterahvas, olen elanud nii vanaks, nagu ma olen elanud, ilma, et ma oleks tundnud vajadust pediküüri või maniküüri järele, iseäranis sellise järele, mida keegi teine teeks. Ise pole ma sellistesse asjadesse ka suurt kunagi panustanud. Ja laiendasin veidi seda teemat ja jõudsin järeldusele, et isegi kosmeetiku või jumestaja juures pole ma kunagi käinud. Vaat siis, lisaks sellele, et kosmeetikasektor minu rahakoti ligi suurt niikuinii ei pääse, on veel teisigi majandusharusid, millesse minu panus on andmata. Jah, juuksuris olen ma elu jooksul ikka käinud, kuigi ka sinna pole ma juba pikki aastaid sattunud, aga need on olnud pigem sellised tujude ja moodide teemad - lokid või värvimised või pidulikud sündmused, mis on soengut nõudnud.

Selle juuksuri teemaga tuleb mulle meelde üks pidulik sündmus, mille jaoks olin endale juuksuriaja kinni pannud ja kui siis kohale saabusin, oli juuksur täiesti endast väljas, miks on talle päevakavasse kirja pandud, et tegemist on pikkade juustega, kui mul ülipikad juuksed on. Ja tollest pidulikust soengust polnud tookord ka suuremat abi, sest sissekeeratud lokid vajusid juuste eneste raskuse all sirgeks.

Ja eks see läheb sellessesamasse teemasse, mis mul siin üksaeg pähe turgatas: "Kas saabub kunagi aeg, mil ka mina igasugustel väljamüükidel ja laatadel hakkan viimaks ehteid vaatama ega käi neist kauge kaarega mööda?" Kuigi, on minulgi ehteid (olnud) ja selliseid aegu, kui mu sõrmed on sõrmuseid täis olnud. Ja mõnikord, vaatades filme ja sealseid kihlasõrmuseid, mõtlen ma, et ma ei oskaks sellest asjast rõõmugi tunda, kui üks mees tuleks ja mulle sõrmust pakkuma hakkaks, ma ikka sooviks pigem meest kui seesugust, temast, kui tegemist on minu jaoks õige inimesega, tunneksin rõõmu kogu südamest.

Ja kui ma kainelt iseenda ja oma maailmapildi peale vaatan, siis need iluasjad lihtsalt ei kõneta mind, pole minu teemad. Nõnda lihtne see ongi. Ja siis pole imestada, et olen ilma pediküüri ja maniküürita kenasti hakkama saanud, ja ilmselt saan ka edaspidi. Ei ole nad minu jaoks mingi suur vajadus ega ka kiusatus.

Kolmapäev, 2. märts 2016

Taani tüdruk

Kuna see "Taani tüdruku" (Danish Girl) vaatamine tuli suhteliselt programmiväliselt, siis läksin kinno ilma igasuguse ettevalmistuseta - oli lihtsalt film, mida vaadata ja rohkem ma sellesse teemasse enne vaatamaasumist ei panustanud. Eks seda ole ennegi kogetud, et ilma igasuguste ootusteta kinnominek viib enamasti heade tulemusteni. Nõnda oli lugu ka selle filmiga. Pisaraid sai ohtrasti valatud ja kuidagi ei tahtnud nad otsa saada ka filmi lõppedes, kuidagi ei saanud nende voolu peatada. Võib-olla oli mu päevane häälestus selline, võib-olla oli filmi teema selline. Igal juhul puudutas see film ja võttis endaga kaasa. Suurepärased osatäitmised, suurepärane teemakäsitlus. Hea, et see film mu teele sattus, just praegu ja just nõnda. Ja imeline, missugune võib olla armastuse suurus ja jõud, inimlikkus ja piiritus.

Teisipäev, 1. märts 2016

Maailm on nii väike

Tean-tean, et olen alati olnud see inimene, kes tunneb uhkust selle üle, missugused inimesed minu ümber on. Ja eilse päeva uudis pani mind suisa muigama (ja omas suures uhkusetundmise tuhinas tahan ma seda ju ometi ka jagada). Üleeilse Oscar'ite jagamise tuules rääkis mu sõber eile mulle, et üks tema koolikaaslane ja harjutuspartner sai Oscar'i, seda siis parima naiskõrvalosatäitja kategoorias.

Ja korraga sain aru kuivõrd hästi sobib siiagi minu ühe inimese teooria, juba suisa globaalsetes mõõtmetes. Muidugi oli mul kohe terve rida küsimusi Alicia Vikander'i, kellest siis jutt oli, kohta. Ja tore oli kuulda, et tegemist on väga südamliku ja armsa noore naisega. Ja peamine sõnum oli see, et teda tema kodumaal Rootsis peetakse järgmiseks Ingrid Bergmaniks. Loomulikult tuleb selles valguses võtta ette ka "Danish Girl'i" vaatamine.

Ja kui teema juba Oscar'ite peale läks, siis on mul meeletult hea meel, et Leo lõpuks ometi Oscar'i sai, ta oleks minu arvates seda väärt olnud juba "What's Eating Gilbert Grape'is" mängitud rolli eest.

Kuhu 1. märts kadus?

Ma ei tea, mis juhtus, aga minu telefonil oli täna hommikul ees 2. märts. Ma hakkasin siis mõtlema, et ei tea, kas ma olen üle 2 ööd järjestikku maganud, mõistmata, et vahepeal ka üks päev oli. See muidugi oleks olnud suur üllatus, iseäranis arvestades seda, et mul on juba ainuüksi ühe öö magamisega probleeme tekkima hakanud, ikka olen öösiti üles ärganud.

Aga ega siis polnudki teha muud, kui võtta telefon ette ja vaadata, mis ütlevad eilsed andmed - sissetulnud sõnumid nt on ju hea koht, kust saab kuupäeva kontrollida, aga seekord polnud sellestki abi, sest sealgi ilutses sõnumi saabumise aeg 01.03.2016 kell 23:45. Selle peale hakkasin ma taipama, et ehk oli asi selles 29. veebruaris, mis eile oli ja võib-olla oli telefoni tarkvaras viga selle koha peal sees - et päevad läksid muudkui edasi, aga seda, et sel aastal veebruaris 29 päeva on, polnud kusagil kirjas. Samas, nähtavas kalendris on see 29. veebruar kenasti olemas. Aga võib-olla pole see seotud selle ajaarvamisega, mis on telefoni üldine ajaarvamine.

Igal juhul tuli mul teha kuupäeva korrektsioon ja nüüd siis saingi oma 1. märtsi kätte, ise sellele kaasa aidates.