Ühes asjas võib selles elus siin kindel olla - et pole temas mitte midagi kindlat. Kõige suurem muutuja eluvõrrandis on muidugi inimene ise. See, kes ta on, kelleks ta ennast peab. See võib tunduda täiusliku ja kindla ehitisena, aga juba järgmisel hetkel võib see kõik kõikuma lüüa.
Nüüd oleks siis minu kord hoiatussildid püsti lükata, mind ümbritsevat ohutsooni tähistama. Lihtsalt arusaamine iseendast ja sellest, kes ma olen, on praegusel hetkel selline. Ma tean, et tegelikult pole see mingi hea ega helge retk, see on teekond taaskord suunaga allapoole (nagu ma poleks sellel teel juba käinud). Kuigi ma olen endale ikka kõrged eesmärgid seadnud, saan ma aru, et ega ma neid ikka täita suuda, ei suuda olla nende vääriline. Mõnel hetkel julgesin ma hulluke arvata, et ma võin olla midagi enamat, aga reaalsusega tuleb mul ikkagi silmitsi seista, selle eest mul pääsu pole.
Ja ometi on ju neid, kes peavad mind igati vahvaks ja toredaks, heatahtlikuks. Aga see pole praegune teema, see ei puutu praegu asjasse, sest ega nemad ju tea, kes ma tegelikult olen.
3 kommentaari:
Huvitav mõtisklus. Ma oleks isiklikult väga huvitatud lugemast millisena Sa end siis näed ja mis need eesmärgid on, mis nii kättesaamatud on?
Mulle tundub ka, et vaja oleks väheke konkreetsust... Äkki must ei olegi must, on pigem määrdunud valge ja küllap leidub neid, kes ulataks pudeli klooriga (valgendamiseks) ;)
Saavutamatud eesmärgid on praegusel hetkel minevikust lahtilaskmisega seotud. Kuigi olen minevikuga teatud mõttes rahu teinud (või vähemalt nii olen ma arvanud), on minu jaoks häiriv see, kuidas ma reageerin asjadele, mis minevikuteemasid üles tõmbavad.
Neil hetkedel saan ma aru, et ma olen iseennast mingitel teemadel valesti hinnanud, teatud mõttes petnud, pidanud paremaks, kui ma olen. Või vähemalt selline mõte tekib mul.
Ja see ongi see koht, kus ma saan aru, et võin olla läbi kukkunud, sest eesmärgiks on olnud minevikust lahti lasta.
Teine teema on seotud sellega, et ma olen alati püüdnud olla aus ja õiglane, kõigi vastu. Ja mõnel hetkel saan ma aru, et ma võin olla kellelegi ülekohut teinud. Ja palju on selliseid hetki, mil ma tunnen, et kogu oma soovi juures inimesi pigem mõista, mitte neid hukka mõista, tabab mind tunne, et ma lihtsalt ei jaksa kõike ja kõiki lõpuni mõista. Ja kui ma seda ise ei suuda, siis kuidas ma saan midagi sellist kelleltki teiselt eeldada, oodata.
Postita kommentaar