Kummaline on see meie elu ikka. Ükspäev rääkisin ühest inimesest, kes oli pikalt tööd otsinud ja nüüd selle siis viimaks leidnud. Ja loomulikult käis selle juurde targutamine: "Hea on, kui tööd on!" Aga see lausekatke pani mind veidi mõtlema - kas pole kentsakas see, et me hindame oma elu või väärtust selle järgi, kas meil on tööd, mida teha. Kas tõesti on siis töö elu ülim eesmärk? Jah, ma saan aru, et teatud mõttes tagab töö turvatunde. Või vähemalt peaks seda tegema. Oma kogemuste pealt võin öelda, et kuigi mul on mingitel perioodidel käed-jalad tööd täis olnud, pole oodatud turvatunnet saabunud - lihtsalt on jäänud töö eest tasu saamata või see tasu saamine lükkunud kuhugi tulevikku.
Ja nõnda ma siis mõtlengi, et kas see tõesti peab olema nii, et on töö, mida teha, et see on hea. Aga kui oleks üldse ilma - umbes paari nädala jagu olen sellises seisus praegu olnud, kus pole suurt midagi asjalikku korda saatnud - ja ei tunne küll, et peaks ennast kuidagi halvasti tundma. Sellest pole vast mõtet üldse kirjutada, et minu mõtted ja teod on praegu pigem hoopis teises suunas teele pannud. Ja enese asjalikuks sundimisega, iseäranis nende kevadiste hetkede taustal, mis ilmal pakkuda on, saavad olema suured raskused (kui nad juba tekkinud pole).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar