See mõte on mu peas idanenud juba tükk aega, või pigem see teadmine. Et olen üle parda heidetud. Ilma igasuguse hoiatuse ja etteteatamiseta, ka ilma igasuguse teadaandmiseta, et üle parda heitmine toime on pandud (arvatakse vist, et olen piisavalt tark, et ise aru saada, ise seda aduda). Lihtsalt ja selgelt. Üle parda ja korras. Ja pole kedagi, kes vajutaks MOB (man overboard) nuppu, pole kedagi, kes paneks koordinaadid paika (kuigi need koordinaadid on vist pigem ajalised, kui ruumilised), et mind päästma hakata, pole kedagi, kes tuule purjedest välja laseks, kiirkorras mootori tööle lükkaks ja siis minu juurde tagasi tuleks. Mis mõttes oleks mind päästa vaja? Mind, kes ma olen ise appi läinud. Oma viga, et läksin. Nüüd pean enese päästmisega ka ise hakkama saama.
Ega tegelikult asi muidugi nii radikaalne pole, on olemas ilusamad ja toredamad väljendid kõige toimuva kohta. Aga minu jaoks see asja sisu ei muuda. Kui üle parda, siis üle parda, mis seal siis ikka. Ja uppuja päästmine, nagu ikka, on uppuja enda asi.
Saada ära kasutatud ja seejärel saada ära visatud. Ja seejuures pole ju mõtet viriseda, sest valikud olen ma ise teinud ja ka tagajärgedega tuleb mul ise silmitsi seista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar