Täpselt selline tunne ongi, et enam pole ühtegi värssi. Ei riimuvat, ei naasama sõnade ritta seadmisega piirduvat. Mitte midagi ei ole. Mõtteid on, tundeid on, aga kuidagi ei tule nad mu seest välja.
Mingi aeg tagasi juba mõtlesin, et päris huvitav on see, et ma pole tükk aega ühtegi luuletust kirjutanud, pole isegi sellist mõtet pähe tulnud, et tahaks kirjutada, et nüüd kohe-kohe hakkavad luuleread minust välja voolama. Lihtsalt pole ja kõik. Ja ometi on olnud aegu, kus on olnud selline tunne, et kõike, mis tuleb, ei jaksa kirja panna. Kuidas siis praegu seisud sellised on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar