Eks ma seda tean väga hästi, et ma olen valiv. Kas siis tõesti on midagi valesti selles, kui ma tean, mida ma tahan ja keeldun sellest, mis minu tahtmistele ei vasta? Minu arvates ei ole, aga oma elumustreid analüüsides olen ma hakanud kahtlema. Kas ma tõesti peaksin tegema järeleandmisi? Kas ma tõesti peaksin hakkama põhjakihtidest peale? Ma olen alati olnud seda meelt, et inimest ei tasu hinnata tema välimuse ega päritolu põhjal, tuleb vaadata sügavamale. Aga kui ma sügavamalt süvenedes näen, et asi on veel hullem, kui ainuüksi pealt vaadates, siis miks ma ei peaks olema valiv?
Sellised mõtted tõi mu pähe eilne seik minu elust. Seal oli see probleem, mis paistab Eesti meeste ja naiste vaheliste suhete peamine probleem olevat (vähemalt kellegi jaoks, vähemalt kellegi arusaamist mööda) - haridus, mida naisterahval on ja mida meesterahval enamasti kusagilt võtta pole. Jah, minugi puhul on ju lugu sedasi, et olen kõrgkooli läbi käinud ja sealt teadmisi saanud, hiljem veel magistrikraadigi omandanud. Ja kas ma tõesti pean ennast sellepärast halvasti tundma, et mul seesugune haridus on. Asja suurim iroonia on muidugi see, et see kõik puha tehnikavaldkonnas ka. Selle kõige põhjal on selge, miks mul isegi lootust pole, olla kaaslaseks mõnele Eesti mehele (minu jaoks täiesti arusaamatul kombel). Tean-tean, et see on praegu sügav iroonia ja palju meelevaldseid järeldusi ühes pajas koos. Ja pealegi, minu jaoks pole meesterahva haridus sugugi oluline tegur, pigem ikka haritus ja maailmapilt, olen neid haridusega mehi näinud küll ja veel. Ütlemine - ega haridus matsi riku - kehtib täielikult.
Aga eilse peale mõeldes tekkis mul üks suur küsimus: "Kui ebanormaalne ma olen, et selline mees mu juurde tuleb?" Ja muidugi ei saanud ma mõtlemata jätta seda mõtet, et kas ma tõesti olengi iseendast liiga heal arvamusel, elangi mingis võlumaailmas, kui tegelikult peaksin kuskil räpases köögis meestekambaga laua taga viina võtma ja olema kõige muugagi heal meelel nõus. Just täpselt selline tegelane, just täpselt selline kujutluspilt käis selle olukorraga kaasas. Veidi ehk annab mu kujutluspildist aimu see video:
Loomulikult tekivad siinkohal mõtted ka selles suunas, et kas ma tõesti olengi just täpselt midagi sellist väärt, kas see ongi lagi, kas see ongi see koht, kuhu ma vaatama peaks, midagi, mille kahel käel vastu võtma peaks. Ma püüan, kogu oma valivuse juures, olla avatud. Aga mõned asjad on isegi minu jaoks üle võlli. Ja kusagil kuklas hakkab mul tekkima ka üks isesorti küsimus: "Kas see olukord on tekkinud praegu selle välise surve pealt, mis siin Eestiski on juba aktuaalseks muutumas (pidades silma ühiskonna üldisi arenguid, sisserändajaid ja seda, et Eesti mehed ennast ohustatuna tunnevad, või annaksid justkui sisserändajate võimalikud käitumismudelid ka Eesti meestele õiguse selliselt käituda - ma tean, et see võib olla suure tondi nägemine praegu, aga just selline mõttelõng on mu peas ennast lahti kerimas)?"
Igal juhul püüan ma aru saada, mida elu mulle sellega öelda tahab, mida ma sellest kõigest küll õppima peaks, millised järeldused tegema. Praegu aga, kuniks mul sellist selgust ja arusaama pole, vangutan vaid nõutult pead ja olen õnnelik selle üle, et mul õnnestus ohtlikuks kätte kippunud olukorrast rahumeelselt välja tulla. Oleks võinud minna oluliselt hullemini, ma tean.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar