Ma olen vist tõesti igasugused sotsiaalsed oskused minetanud, ei oska ma enam olla pehme ja sile, ei suuda ma tsensuuri teostada oma mõtete osas. Eile tekkis taaskord selline olukord, kus sain aru, kui olematu ma tegelikult olen. Lihtsalt, mind oli taaskord ära unustatud - nädala jagu päevi tagasi olin veidikeseks olevaks saanud ja nüüd siis lajatati mind kenasti minu alalisse olematusesse tagasi. Jah, ma tean, inimesed ikka unustavad ja see ongi täiesti loomulik asi. Mina aga paiskasin endast kontrollimatult välja sõnad, mis väljendasid väga otseselt seda, mida ma sellisest unustamisest arvasin. Vabandusi tuli muidugi reas, aga olukorda see kuidagi ei muutnud.
Eks ma saan aru, et asi on minus eneses ja minu sees olevas vajaduses - olla oluline, olla märgatud, olla tähele pandud. Sealt see kõik ka alguse saab. Aga kas see pole loomulik, kas see pole iseenesestmõistetav, oma lähemate inimeste juures? Kui seesuguseid mõtteid juba mõtlen, saan aru, et ma peaksin olema leplikum, peaksin olema järeleandlikum, kuid mõnikord tekib küsimus, et kas ikka peaksin? Lisaks muidugi ka see teema, mida olen alati oluliseks pidanud - loomulikkus ja teise poole tahe. Kui neid pole, siis tuleb asjadele ausalt otsa vaadata ja tunnistada, et asjalood on nii, nagu nad parajasti on. Jõuga ei saavuta midagi, head küll vähemalt mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar