... siis tuleb minna rahvuslikule pinnale.
Just seesugust asja kogesin ma, kui siin ükspäev ühele purjus rootslasele püüdsin selgeks teha, et tema seltskonda enam ei soovita. Ma olin viisakas, olin tagasihoidlik, aga siiski järjekindel. Ja tulemuseks oli see, et mulle tehti selgeks, et meie, eestlased, oleme metsa poole, me peades on miskit valesti. Tema, valge rootslasest mees, võib olla, kus tema tahab, ja teha, mis tema tahab. Mingid eestlased ei tule talle ütlema, et ta peaks vabastama koha, mille ta on ebaviisakalt hõivanud. Lisaks sain krae vahele ka teisi sajatusi - et ma olevat kuri inimene ja nõid.
Kõige selle keskel oli üks selline hetk, mil mõtlesin, et mis ma peaksin edasi tegema. Lisaks sellele ka suur ahastus, et miks ma taaskord olen sattunud olukorda, kus ma olen kellegi vahel vahendajaks, lahendan kellegi teise probleeme ja tõmban sellega endale mingisugust jama kaela. Aga see mõte sai päris kiiresti suuna, mida peaksin edasi tegema - kuna teiseks pooleks olid lapsed, siis tundsin, et minul tuleb nende eest seista, neid kaitsta, saagu minust endast siis, mis saab. Võib-olla see oli ka üks põhjustest, miks nimetatud meesterahvas viimaks taltus.
Ja eks ma sain aru ka, et teda ajas närvi see, et ma järjekindel olin ega teinudki seda nägu, et peaksin alandlikult kuhugi laua alla vajuma. Selle meesterahva pere - kui meest talitseda ei anna, siis tuleb ikka pöörduda naisterahvaste poole - muidugi rääkis mulle, et tegemist on kõige lahkema ja leebema inimesega üldse. Võib-olla tõesti, rootslastega suheldes on ta selline, eestlased tundusid tema jaoks olevat alam klass, eks seepärast ka sellised solvangud sellel suunal. Ja mina, alamasse klassi kuuluv naisterahvas, võisin inimese ikka tõesti täiesti endast välja ajada.
Kogu selle asja juures mõtlen ma, et mul ikka on oskus ja anne, sest milleks muuks seda kõike siis nimetada saab - mitte millestki tulevad teemad ülesse, tühja koha pealt tekivad tülid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar