Üks väljend, mida oma eluliste asjade selgitamise juures kasutanud olen, on: "Ma ei taha kellegi elu ära rikkuda!" Iseenesest ju täiesti kena mõte võib see tunduda. Aga elu on ikka aina näidanud kõike muud. Et püüan ma siis või ei püüa, ikka on neid, kelle elu ma ära rikkunud olen.
Eks see kõik (ka see soov ja tahe) tuleb ikka lapsepõlvest. Seda muidugi teadsin ma ammu, et ma olen ühe inimese elu oma sünniga ära rikkunud - ta polnud sugugi kade seda arusaama minuga pidevalt jagama. Alles eelmisel aasta selgus, et ma olen ära rikkunud veel ühe inimese elu. Ja-jah, ainuüksi sellega, et ma siia ilma sündinud olen. Ja kui ma oma eluraja peale tagasi vaatan, siis ühel ja teisel juhul on ikka tekkinud olukordi, kus mina olen olnud selleks, kes on teiste inimeste elu ära rikkunud - küll olen kuskil risti jalus olnud, küll olen liiga otsekoheselt oma seisukohti väljendanud, küll olen kellegi asemel saanud (ameti)kohale, mis oleks pidanud olema kellegi teise oma (kaks erinevat juhtumit, mis viisid täiesti erinevate tagajärgedeni). Kõigi nende asjade juures olen ma olnud mina ise ja tegutsenud oma parima äranägemise järgi, tulemuseks siis see, et kellegi elu on rikutud saanud.
Kummaline on see elu, mis muud. Aga, võib-olla oleks aeg ka sellest lahti lasta, sellest mõttest, et mina võiksin kellegi teise elu ära rikkuda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar