Järjekordne stseen minu elust leidis aset Lasnamäel. Parkisin auto ära ja koherdasin ennast autost välja. Parajasti olid möödumas kaks meesterahvast ja mu pilk jäi neil pidama. Enne, kui ma edasi toimetada jõudsin, saatis üks mööduvatest meestest mu poole lause: "Ära vaata mind nii, nagu ma oleks Sulle 100 eurot võlgu!" Selle peale tegin suured silmad ja laususin: "Ma omast arust küll nii ei vaadanud, nagu Sa oleks mulle 100 eurot võlgu." Meesterahvad astusid edasi, aga moka otsast poetati veidi sisistades: "Vaatasid küll!"
Selle stseeni peale hakkasin ma siis mõtlema, et mis selle kõik siis esile kutsus. Esmalt muidugi mõtlesin, et mis pilguga ma neid tegelasi siis vaatasin, et mu pilk niimoodi häiris. Enda peas olevat konkreetset mõtet ma meelde tuletada ei suutnud, küll aga oli minu tähelepanu haaranud ühe mehe käes olev loomade transportimiseks mõeldud puur - seal oli sees üks väga roheliste silmadega kass. Aga kui mu enda mõtted nüüd kõrvale jätta, siis olukorda veidi sügavamalt analüüsides saan aru, et see olukord polnud kaugel seisust, kus ma oleksin võinud peksa saada. Ja ainuüksi seetõttu, et ma vaatasin, ilmselt siis uuriva pilguga, mis häiris. Või kas siis oli asi minus - autost välja astumas, kontsakingad jalas, mantel seljas, kübarasarnane peakate peas? Mõned päevad varem oli probleemiks haridus, nüüd siis riietus/välimus/olek/pilk.
Muidugi võin kogu selle teema üle võlli keerata ja mõelda ka nõnda, et kui ma olen mitu aega arutlenud selle üle, mis mul viga on, siis nüüd laotakse mulle mu vead teiste inimeste suuläbi konkreetselt ette: haridust liiga palju, liiga korrektne riietus, liiga (ense)kindel olek, liiga terane pilk. Ma arvan, et sellel teemal on nüüd ots lahti tehtud ja täiendusi tuleb küll ja veel.
Kogu olukorrast aga saangi järeldada, et tuleb olla ettevaatlik, ka selles suhtes, kuidas inimesi vaadata, sest kunagi ei või teada, millised mõtted nende peas liiguvad ja mismoodi nad endid puudutatuna tunda võivad.
Vaata, et Sa ei vaata!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar