Tegin seda, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee. Ja hetkeks süttis lootusesäde. Et ehk on asjad muutunud, ehk on võetud uus suund. Ja läksid vaid loetud tunnid mööda ja saingi teada, et muutunud pole mitte midagi, kõik on endine - see, mis oli, on jätkuvalt, see, mis tuleb, tuleb jätkuvalt. Usk inimestesse ja võimalustesse sai päris kiiresti taaskord maha tallatud.
Taaskord kumab mu peas see küsimus, mida ma olen mitmel korral ka varem küsinud: "Kui lähed teisele poolele 90% teekonnast vastu, siis miks jääb see 10% teiselt poolt siis vastu tulemata?"
Ja kusagil kuklas on mul ikkagi ka tõdemus sellest, et inimene räägib enamasti ikka iseendast. Ja kummaline on see, et mina selle kõige peale hakkan kahtlema, iseendas ja oma mälus. Nii kaugele on siis asi arenenud. Muidugi saan endale kenasti õlale patsutada ja ennast tunnustada selle eest, et mu eneseanalüüs toimib aina efektiivsemalt ja üha kiiremini suudan anda hinnangut iseendale.
Üks mõte on mul selle asja juures veel: käib võitlus võimu pärast, päris korralikult, aga see oli ju ette teada (või julgesin ma tõesti uskuda, et asjad lähevad kuidagi teisiti)? Küsingi siinkohal iseenda käest: kas mul on kindlasti vaja võim enda kätte saada või kas mulle läheb üldse see võitlus korda (seegi on päris adekvaatne küsimus, mulle tundub)?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar