Kui ma eelmisel suvel otsustasin ennast kirja panna "Puude taga on inimene" perepäeva vabatahtlikuks, siis oli tookord minu peamiseks mõtteks seda asja teha enesearenduseks. Sest minu kokkupuuted puuetega inimestega olid selle hetkeni väga pinnapealsed ja seetõttu tundsin, et vajan sellel teemal kogemusi ja teadmisi juurde. Ja vahva perepäev "Puude taga on inimene", toimetades lastealal (kuhu olid oodatud ka kõik täiskasvanud), oli selleks puhuks vist kõige õigem koht üldse.
See, kui suurepäraseks see päev lõpuks kujunes ja mida seal kõike korda saadetud sai, jättis väga sooja ja hea tunde südamesse. Võin julgelt öelda, et selle päeva jooksul kasvasin inimesena oluliselt.
Nüüd aga olen iganädalaselt lastega toimetamas ja päris üllatav on ennast ikka kõrvalt vaadata, kuidas ma nendega olen ja kuidas ma neisse suhtun. Ja üks peamisi avastusi selle juures on see, et ma olen eelarvamustest täiesti vaba, võtan igat last, nagu ta on, tegelen tema julgustamise ja toetamisega nii hästi, kui ma seda oskan. Ja praegu möödunud suvele tagasi vaadates saan aru, et võib-olla oli see minu jaoks teatud mõttes ettevalmistus selleks, millega praegu tegelen, tundub, et olen osanud samasuguse avatuse kaasa võtta ka oma praegustesse toimetustesse.
Mitte, et see peaks kuidagi teistmoodi olema, aga lihtsalt, saades osa ka mõnest kõrvalpilgust, mõistan, et on ka teistsuguseid vaateid ja arusaamu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar