Mis maksab minu aeg?

Selline küsimus - mis maksab minu aeg - tekib mul alati, kui on kellegagi mingi kokkusaamine kokkulepitud ja siis, kui aeg kätte jõuab, selgub, et kokkusaamine jääb ära. Hea on, kui sellest siis teada antakse, aga hullemad on need lood, kui isegi teadaandmisest ei tule midagi välja. Kõige huvitavam on see, et need olukorrad on kõik nii sarnased - ma teen kellegi teise jaoks oma päevakava ümber, jätan nii mõnegi asja ära, sest prioriteet on eesseisval kohtumisel, ja hiljem selgub, et ma ikka oleks pidanud oma esialgsete plaanide juurde jääma. Eks lõppkokkuvõttes pean muidugi iseendale otsa vaatama ja tegelikult ei taha ma silmitsi seista sellise mõttega, et mina võiks ju samamoodi oma prioriteedid ümber mängida, miks mina seisan neil hetkedel kindel kui kalju, ootamas ja lootmas. Aga eks ma saan aru ka, milles on viga - mu elu on nii tühi, et minu jaoks on iga kokkulepitud kohtumine kui sündmus ja kuna muus osas on mu plaanid vabad, siis need graafikujärgsed kokkusaamised tekitavadki kõige muu osas seisaku. Ja eks ma saan aru ka sellest, et plaanid võivadki muutuda. Aga, kui juba muutuvad, siis võiks minu ajaga niipaljugi arvestada, et mulle sellest varakult teada anda, et ma jõuaksin neid teisi asju teha, mitte siis seistagi selles ajaaugus ja püüda välja mõelda, mis nüüd siis edasi saab, kui alternatiivsete tegevuste tegemiseks on ka juba hilja.