Blondid hetked igas päevas

Juhtus üle mitme aja sedasi, et hakkasin endale süüa tegema. Olin justkui kõik valmis seadnud ja oma arusaamist mööda ka pliidi sisse lülitanud, ootasin ja ootasin, mitte midagi ei juhtunud. Vajutasin aga igasuguseid lüliteid ja uurisin isegi, kas elekter ikka on olemas. Kuni siis, ühel hetkel, tegin ühe liigutusi, mis andis vastuse küsimusele, miks juba pliidile asetatud potis vesi keema ei lähe. Vastus oli imelihtne - 2 kõrvutipaiknevat juhet olid omavahel vahetusse läinud ja see juhe, mis pistikus oli, oli hoopis veekeetja oma, pliidi juhe aga vaatas ja ootas ja mõtles, et ei tea, kas mind ka kuidagi vooluvõrku ühendatakse või jätkub see nali veel pikalt. Selle avastuse peale siis sai juhtmed ära vahetatud ja peagi podises juba vesi potis. Aga iseenda üle sain ikka naerda küll - blondid hetked peavad ikka päevades olema, sest muidu oleks pagana igav vist see elu. Kuigi jah, neid blonde hetki võiks elu veidi hoolimakalt valida - kui ikka üle mitme aja endale süüa tegema asudes sellised apsakad juhtuvad, siis võib ju tahtmine ja soov taaskord üle minna ja kõik alternatiivsed lahendused kasutusele tulla. Sel korral aga oli valmistatud toit nõnda maitsev, et heal meelel teeks ja sööks veelgi - eks ikka see teada-tuntud tõsiasi, et isetehtud ikka kõige parem! Fataalsetest vigadest töövaldkonnas ei ole vist mõtet rääkida - ühel hetkel koodi üle lugedes (kuna mulle ikka veateateid ette visati) sain aru, et ma olen ikka oma mõtetega kuskil väga vasakul ära olnud, väga blondis seisus, kui seesuguseid suurepärasusi kirja olen pannud - ma arvan, et need kuuluvad koodivigade pärlite hulka, sest on võimatu aru saada, kuidas on üldse võimalik selliste asjadega hakkama saada. Aga, pole midagi, rõõmustada tuleb selle üle, et ma juba jälle viitsin ja jaksan ja tahan selle asjaga tegeleda. Fataalsed vead said õhtuks kõrvaldatud ja homme vast on see päev, mil taaskord üks etapp ühest projektist valmis saab!