Ma polnud ammu Schengeni viisaruumist väljaspool käinud, polnud ammu tunda saanud seda, missugune võib olla suhtumine inimestesse, kes tulevad mujalt. Nüüd siis sain selle kogemuse võrra rikkamaks, astudes Ameerika Ühendriikide pinnale.
Tegelikult ei tohi ma ju viriseda midagi - mingeid komplikatsioone sellega ju ei kaasnenud, kui jätta kahe silma vahele fakt, et kogu protsess võttis üle tunni aja aega ja enamus sellest ajast kulus järjekorras seismisele.
Pole siis ime, et pähe turgatas mõte: "Nii tore on inimesi latritesse ajada ja nii tore on neil lasta oodata!" Neli korda ühtesid ja samu küsimusi küsida on muidugi tase omaette, ei tea, kas selliste kordade arvu peale peaksid terad sõkaldes eralduma.
Samas ei näinud ma kedagi, kes poleks kontrolli läbinud, kes oleks kuhugi kõrvale tõstetud. Aga eks omaette kontroll on ju tee pealgi ja kuuldavasti ei lasta lennuki pealegi, kui dokumendid pole korras. Milleks siis veel see pikk sabatamine enne riiki sisenemist?
Muidugi, omaette arusaamatu asi on kogu tollivärk - korjatakse ankeedid kokku ja reaalset kontrolli ei näinud ma küll kedagi tegemas. Selles osas on isegi Tallinna lennujaam ja Helsingi sadam oluliselt aktiivsemad - mõlemas olen näinud, kuidas juhusliku valiku põhjal inimesi kontrolli võetakse.
Võib-olla on kogu see bürokraatia kasutusele võetud selleks, et inimesed ei tahaks enam Ameerika Ühendriikidesse
tulla - minul oli kogu selle protsessi lõpuks küll selline tunne, et ma
tõesti ei taha siia enam tagasi tulla. Poleks praegu ka muidu tulnud, kui poleks
sõpra, keda näha tahtsin.
Ja kui kogu sellest masinavärgist siis läbi sai käidud, oli peas vaid üks mõte: "Meil on kõik hästi!" Aga eks kusagilt mälusopist oleks hulgaliselt analoogseid kogemusi võtta küll ja veel, sellest ajast, kui Eesti veel Schengenisse ei kuulunud või oli suisa osa Nõukogude Liidust - siis olid ju asjalood täpselt samamoodi - pidevad ootamised ja hulgaliselt küsimusi. Inimene kipub lihtsalt unustama, muud ei midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar