Vaatasin, mis ma vaatasin, kuulasin, mis kuulasin, ja selgeks sai see kõik. Või mis, selge oli see asi ennegi, aga lihtsalt, praegu oli see hetk, mil kõik esile kerkis ja selgeks sai. Inimesed on, nagu nad on, teiseks neid ei tee. Ja siis polegi imestada, et soojust ja lähedust ja teineteisemõistmist leidsin sealt, kuhu ennast enam kuuluvat olin tundnud, minevikus. Ja tuleb välja, et see sobitumise tunne on asjakohane tänagi, nii kummaline, kui see ka pole.
Ja rääkigu inimesed, mida tahes, ikkagi mõjutab meid ja meie vaateid see, kus me üles kasvanud oleme ja millisest keskkonnast pärit. Mis mina sinna parata saan, kui ma ennast ikka pigem maainimesena tunnen, kuigi jah, rasket maatööd pole ma teinud, aga looduslähedaseid eluviise olen ikka harrastanud ja sealt siis ka need sisemised mõtted ja soovid - siirust ja otsekohesust, avatust ja heatahtlikkust, see on mulle omane keskkond.
Aga, pool päeva on möödas ja teine poole on veel ees. Eks siis vaatame edasi, mida sellel teisel poolel pakkuda on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar