Oli õhtu, olin läinud välja, muusikat kuulama. Ikka oli see kuulamine päädinud sellega, et pisarad voolavad ja kõik need kurvad mõtted tulevad pähe. Ega läinud teistmoodi seegi kord. Aga ühel hetkel, väikese kursimuutuse tulemusena, tundsin korraga, et enam ei ole nii valus, et enam ei ole nii kurb.
Ja nõnda ma tean, et muusika aitab alati. Muusikal ON minu elus oluline koht ja seda ei muuda mitte miski. Eks seetõttu on vist arusaadav ka selline käitumismuster, et kui olin oma autoga üle katuse käinud ja terve päeva jagu seiklusi oli juba seljataga (õnnetuspaik -> teekond kiirabiga haiglasse -> läbivaatus haiglas -> treileriga põige autoremonditöökotta, et uurida, kas autot parandada või mitte) ja lõpuks mu mahakandmisele minev auto lammutuskoja hoovi peal maha pandi, siis palusin meestel veel korraks aku taha panna, et kätte saada plaadimängijas olev plaat.
Aga viimaste päevade mõtted on kantud ühest muusikapalast ja küsimusest, et kuidas minule ikka langeb koletise roll:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar