Kirjutasin terve hulga kirju, et selgeks saada, mis seisud on. Ja tulemus oli siis selline, et kahel juhul olid asjad läinud sellesse suunda, et nüüd on nendega lõpp. Esimene lõpetamise vastus tuli kohe, teisega läks veidi aega, sest oli vaja kõik poolt ja vastu argumendid läbi kaaluda, lõpuks ikkagi tuli see lõpetamise otsus.
Mõtlesin siis nende olukordade peale tagasi ja sain aru, et ju siis ongi nõnda õige. Need asjad, mille eest mina seisan, mida oluliseks pean, tulevad sellise selgusega välja, et mõnele see lihtsalt ei sobigi. Ja ma tõesti ei arva, et infosulg on õige asi ja et peaksin oma teadmised kõik endale hoidma (nagu tundub olevat üldine rutiin).
Eks sain oma tähelepanelikkuse ja hoolivuse eest taaskord kiita ka, aga ise pean olulisemaks seda, et võib-olla oli minust veidigi abi - selleks, et noorte inimeste elu läheks nende jaoks õigemasse suunda. Ka see on ju hea teadmine, et mõni asi pole meelt mööda. Ja võib-olla õnnestus taas vanemad oma lastega rääkima, ühiselt olukordi üle vaatama ja kõigile sobivat lahendust leidma saada. Ehk andsin ka vajaliku kõrvalpilgu, sest ise asjade sees olles ei pruugi täpselt näha ja aru saada, mis toimub. Aga, need kõik on vaid lootused, kuigi ma tundsin, et tahan mõista anda, et inimesed peavad tahtma tegeleda sellega, millega nad tegelevad, ja et mina ei usu sellesse, et kedagi võib midagi jõuga tegema panna. Samuti sai ka hulgaliselt heatahtlikke ja innustavaid sõnu edasisele eluteele kaasa antud. Seda kõike oli ju nii lihtne teha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar