Ikka ja aina räägitakse sellest, kuidas selleks, et imed juhtuksid, peab uskuma. Minu viimane suurim kogemus näitab aga hoopis seda, et imesid juhtub siis, kui enam ei usu, siis, kui lööd käega, siis, kui annad alla ja loobud.
Eks ma mõistan päris hästi seda, et siin tuleb mängu vabaks andmise kunst - et niipea, kui annad asjad vabaks, tulevad nad su juurde - aga selle imedesse uskumise teemaga, vähemalt sellel konkreetsel juhul, mida mina praegu silmas pean, läheb see kõik vastuollu või need kaks universumitõde tühistavad teineteist.
Aga vahet ju pole, kui asjad on läinud sedasi, nagu ma lootnud olen. Tähtis pole ju teekond, kui on kohale jõutud. Kuigi jah, teekonda peetakse siiski millegipärast väga oluliseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar