Mõnel hetkel ma tunnen, et vanadus tuleb ligi, et enam ei jaksa midagi teha, et pole enam seda sädet, mis on olnud, seda tegutsemisindu.
Eile õhtul sain ennast siiski nii kaugele, et vedasin end ja veidi teisi ka kodust välja, piduõhtule. Lihtsalt, et head muusikat kuulata ja tantsida. Kui ikka tahtmine on ja võimalust ka, siis tuleb neid võimalusi ju kasutada.
Ja käis siis piduõhtu, pillimehed andsid aga hagu ja nõnda see kõik mõnusasti kulgeski, aeg möödus kiiresti ja siis oligi aeg viimase muusikapala jaoks. Või vähemalt nõnda pillimehed arvasid. Aga publik ei tahtnud kuidagi tantsupõrandalt lahkuda ja siis võtsid pillimehed ennast veel üheks looks kokku ja panid võimsa punkti ilusale õhtule.
Kui see kõik läbi sai, siis läksin pillimeeste juurde ja laususin: "Te olete ikka nii ägedad!" Vastuseks tuli muidugi (kuna olid vähe tuttavamad tegelased, humoorika alatooniga): "Kas Sa siis enne ei teadnud pidusse tulles, et me ägedad oleme, et tulid kaema, et kas ikka oleme ägedad ja nüüd siis alles said aru!"
Jah, eks ma ikka teadsin, et tegemist on ägedate tegijatega, aga nii vahva on sellist asja oma silmaga näha, ise kogeda, sest ülesastuvaks pundiks oli Kukerpillid ja kui mõelda selle peale, et nad sel aastal tähistavad 45. tegutsemisaastat, siis ma ei ole isegi nii vana. Selline võrdlus ehk paneb perspektiivi paika - nemad toimetavad nii ägedasti sellises vanuses, mina aga tunnen enneast juba praegu vana inimesena...
Täie lugupidamisega ja jõudu-jaksu soovides:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar