Mõni aeg tagasi tuli ta mulle tänaval vastu. Vaatasin ja nägin, et ta on tõesti väga vanaks jäänud, kuidagi ehmatav oli see vaatepilt, võib-olla seetõttu, et polnud teda ammu näinud. Ei osanud sellest kuidagi kaugemale mõelda. Aga, täna lugesin uudiseid ja sain teada, et ta on läinud.
Taaskord üks inimene, kellega elu mind on kokku viinud, juba aastakümneid tagasi, üks neist, kes jättis oma jälje minugi ellu.
Ma tean, et praegu on eriti raske aeg, aastaaja mõistes, et jõuvarud on otsakorral neil, kes on nõrgad, või kasvõi niiske-rõske talve pärast, mis kuidagi õiget nägu minna ei taha. Kui kevadeni vastu peavad, siis tuleb järgmine katsumus alles sügisel, suved on lihtsamad, enamasti. Aga, et neid, kes lähevad, on viimasel ajal nõnda palju saanud, siis tekib mõte, et kes siis alles jäävad.
Täna vist on lihtsalt selline päev (eks see on niikuinii olnud viimaste päevade meeleolu, tänane on vaid üks päev selles reas):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar