Elu on tuurid üles keeranud ja mina muudkui püüan kaasa joosta - et kõigega hakkama saada, et kõik tehtud saada.
See kõik oleks ju kena, kui mul oleks mu jõuvarud täiel määral kasutatavad, aga ma mõistan, et nõnda see sugugi pole. Ja seepärast ei taha ma isegi mõelda selle peale, mis tagajärjed sellel kõigel on. Lohutan ennast ikka aeg-ajalt selle mõttega, et küll ma hakkama saan, ei ole hullu midagi, ei midagi kaelamurdvat. Ja ometi, kusagil kuklas on paanika peaaegu võimust võtmas. Praegu olen veel võimeline teda vaigistama, aga kas nii ka jääb, seda ma arva ei oska.
Kuid, mis seal siis ikka, lohutuseks võin ju kuulata kasvõi sellist muusikapala:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar