Ma mõistan väga hästi, et on olemas prioriteedid ja on olemas asjad, mis vajavad tegemist. Aga, ma siiski eeldan, et kui on mingisugused kokkulepped ja kui neist kokkulepetest ei ole võimalik kinni pidada, siis vähemalt antakse mulle sellest teada.
Aga, nagu ikka, on eeldamine kõigi ämbrite ema (see mõttetera pärineb ühelt mu tuttavalt) ja nõnda olengi ennast taas leidnud lõhkise küna eest. Ehk siis, ikka pean ise välja uurima ja teada saama, kuidas asjalood on. Miks ma küll eeldasin, et minuga nii palju arvestatakse, et mulle plaanimuutustest teada antakse ilma, et ma ise küsima peaks.
Ja kui juba üks ämber kolistamiseks jala otsa oli antud, ei jäänud teinegi enam kaugele maha - ikka nii, et korralikult kolistatud saaks. Pean vist elule tänulik olema, sellise helirikka kogemuse eest. Sügaval sees aga hakkab kurbus taaskord maad võtma. Eks ma tean ise ka seda tunnet, kui enam ei jaksa ja enam ei suuda. Aga enda jaoks oluliste inimeste jaoks ju ikka võtad ennast kokku ja leiad võimalused ja teed mõtted teoks. Või on seegi taaskord üks eeldus, millele juba praegu ämbrikolin vastu kajab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar