Huvitavad kohtumised

Viimased nädalad on mulle pakkunud huvitavaid kohtumisi. Inimestega minu minevikust, inimestega, keda pole tükk aega näinud. Peaaegu igasse päeva üks. Ei tea, mis see toimub ja kuidas ma peaksin nendest märkidest aru saama? Kaks kohtumist olid täpselt sellised, et võib-olla mõnes teises olukorras oleksin ma teistmoodi reageerinud, aga olukorrad ise olid mind täielikult endasse haaranud ja nii ei saanud neist kokkujuhtumistest mingit seesugust asja, mida muidu vist oleks saanud. Võib-olla oli see elu viis mind kaitsta - pakkudes mulle neid kokkusaamisi just sellistel hetkedel, mil välises maailmas oli minu jaoks vähe märkamisväärset. Mõni aeg tagasi oleks ma aga seda kõik tõlgendanud hoopis teisiti ja oleks elule iroonilis-sarkastiliselt vastu karjunud: "Hästi tehtud! Väga hästi tehtud!" Ülejäänud kohtumised on aga olnud sellised, et on andnud usku sellesse, et olen oma mineviku selja taha jätnud ja et mul pole mingeid halbu tundeid ega emotsioone nendel teemadel. Inimestele, kes selliste kohtumiste osaliseks on saanud, võin ma tunduda ülevoolavalt rõõmus, aga tegelikult ka on mul olnud heameel neid näha ja tegelikult ka on mul olnud heameel neile mõni oluline sõna edasiseks kaasa anda. Kuigi jah, ma arvan, et selline minuga kohtumise kogemus on neile inimestele andnud kaasa teatud kõhkluse minu vaimses tervises. Aga, pole lugu, minu mõte ja tunne on olnud aval ja siiras ja kuidas teine pool sellele reageerib, pole sugugi enam minu asi. Ja kuigi mulle enamasti meeldib, kui väike on Eesti, et siin kõik kõiki tunnevad, siis mõnel hetkel on asjad küll nii tundlikud, et parem oleks, kui ei oleks ühtegi tuttavat nägu, aga ega siis elu seda võimalust kasutamata jäta - ikka on tuttavaid nägusid ja igal pool.