Sama mõte, teine kontekst

Arutlesime kaasaegsete inimeste üle ja siis ütles üks seltskonnas viibiv inimene, et tema arvates kasutatakse kaasajal nutiseadmeid selleks, et ennast maailma eest kaitsta, et vältida suhtlemist teiste inimestega. Kuna minul on inimestega kokkupuutumist vähe ja enamasti, kui ma nendega kokku puutun, ei ole nad näppupidi nutiseadmes, siis ei ole mina selle peale sedasi vaadata osanud. See konkreetne inimene aga suhtleb selliste poolvõõrastega-pooltuttavatega ja selles valguses võib-olla tõesti ongi lihtsam hoida silmad ja näpud ekraanil, et ei peaks ümbritseva keskkonnaga, seal hulgas inimestega, tegelema. Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis ikka ja aina hakkavad võõrad inimesed minuga rääkima. Ja ma pole kunagi suurt aru saanud, miks see nõnda on. Praegu aga tabasin ennast mõttelt, et võib-olla ongi asi selles, et mul ei ole nutiseadet näpus ja kõrvaklappe, mis tunduvad ka viimasel ajal inimeste lahutamatud osad olevat, peas. Selgelt eristuv omaealiste seast, alati avatud suhtlemisele (mina, häbelik tagasihoidlik inimene...). Ja eks peab ju arvestama ka sellega, et teema, millest peamiselt räägiti, oli ikkagi see, et tegemist on põhjamaalastega - see konkreetne tähelepaneku tegija oli soomlane ja sellise tähelepaneku tegemise kohaks oli Soome, teisteks osalisteks siis soomlased. Teadagi introverdid ja omaette hoidjad. Nüüd siis üks tehniline vidin, mis seda igal hetkel võimaldab. Kogu see teema läheb nii hästi selle minu kaasaegse kaisukaru teooriaga kokku - ikkagi üks hea ja turvaline asi, mis pakub lohutust ja soojust ja hellust. Kuhu oleme me jõudnud, et seda ühest seadmest otsime, kas meid ümbritsevatelt inimestelt seda tõesti saada pole?