neljapäev, 28. juuli 2016

Ja läksingi kaasa...

Käidi mulle siin fanaatiliselt peale ühe teemaga. Ja muudkui laoti argumente ette, mina kuulasin ära ja uurisin ja vaatasin ja olin jätkuvalt skeptiline, nõnda, nagu mul ikka kombeks on, mida intensiivsemalt keegi midagi peale surub, seda skeptilisem ma olen. Asi võib muidugi olla ka selles, et ma olen ära rikutud - liiga palju õppinud, liiga palju teadmisi omandanud, pole minust mingit puhast lehte.

Kuid, kuna teema ikka ja aina üles tuli, ka teiste inimeste poolt, siis otsustasin, et püüan siis omal käel asjas selgust saada. Ega siis midagi, võtsin aga käepärased vahendid kasutusele ja omast arust sain päris veenva tulemuse. Saatsin selle tulemuse siis koos juurdekäiva küsimusega teemaalgatajale.

Targemad oskavad juba aimata, mis sellest kõigest sai. Tulemuseks oli ikka ju see, et mulle hakati veelgi intensiivsemalt rääkima mispärast minu eksperimendi tulemust kuidagi arvesse võtta ei saa - ise sealjuures, muuseas, tulemusi vaatamatagi, vaidlemine tuli tühja koha pealt, teiste inimeste ja nende eksperimentide pealt, eelneva materjali põhjal.

Minu jaoks oli aga loo moraal see, et ma poleks pidanud üldse kaasa minema, sest tundub, et tegemist on vaidlemisega vaidlemise pärast, silmaga nähtavate eksperimenditulemustega tutvumiseks pole isegi vaja vaeva näha - suhtumine on selline, et on neid ennegi nähtud ja neil asjadel pole mingit tõeväärtust. Oh, mind, rumalat küll - et läksin sedasi kaasa, kuni mõistsin, et mõistlikkuse ja argumentidega pole sellel puhul midagi peale hakata. Aga vähemalt sain ma nii palju, et ma ise nägin ja sain aru, mis värk on. Teise inimese ümberveenmiseni ma aga ilmselgelt ei küüni...

Kommentaare ei ole: