Õhtujutud

Olen nüüd ikka ja aina õhtuid õues veetnud, enamasti mere ääres, oodates loojangut, nautides ilu ja olemist. Iga kord on nende rännakute eel kerge ärevus hinges: "Mis täna küll juhtuma hakkab? Milline lugu täna pajatamisele tuleb?"

Ja kui mõned asjad tunduvad igavad ja mõni asi tundub juba rutiiniks kujunevat, siis seda suurem on mu rõõm selle üle, kui tulevad üllatused ja lood hakkavad ennast lahti kerima. On olnud meeletult meelelisi hetki, on olnud üllatusi ja on olnud avastusi. Kõige enam on aga olnud enese unustamist, sellesse hetke, sellesse aega.

Kuigi need rännakud on kestnud mul nüüdseks juba oma neli kuud, siis alles praegu saan neile anda ühise nimetaja: õhtujutud. Seda suurem rõõm on neist looduse poolt loodud lugudest osa saada, vahetult ja eredalt - sest teadagi olen ma ju lugude peale alati maias olnud.

Need on lood, mis erutavad ja panevad ennast elavana tundma, need on lood, millega on nii lihtne kaasa minna, millest on nõnda lihtne vaimustuda, lood, mis sisaldavad helisid ja vaateid ja lõhnu.

Oi, kuidas eile näiteks meri lõhnas - selline tõeline mere lõhn oli õhus, mida olekski võinud vist sisse hingama jääda! Ja millise lustiga jälgisin seda, kuidas meri lainetas, täiesti risti - taanduv laine lõi pealetuleva laine harja kenasti õhku. Seda lusti jätkus ikka pikalt, tundus, nagu oleks Tallinna laht üks suur kauss, sest kui meri tundus juba rahunevat, tulid taaskord veidi võimsamad lained kohale ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Sellised õhtujutud siis, täiesti parajad ja sobilikud selleks, et seejärel koju tulla, lasta nad kõik endast veelkord läbi ja seejärel rahuliku südamega magama heita.