Mulle meeldib ilukirjandus - kellegi mõtted ja ideed, mis on tekkinud ja seejärel kirja pandud. Ilukirjandus, mis pakub võimalust välja astuda igapäevaelust ja võtta vastu üks teine maailm.
Aga mulle meeldib ka, kui raamatud lähevad teistesse valdkondadesse, toovad sisse teisi teemasid, pakuvad enamat, kui vaid lugemismõnu. Seekordne raamat siis Arne Dahl ja "Europa blues". Üks valdkond, kuhu see raamat läheb, nagu selle kirjaniku puhul ikka, on muusika. Seekord siis Miles Davis ja "King of Blue":
Ja üks teine valdkond, mida see raamat pakub, on ajalugu - Euroopa ajalugu. Kuigi seal on teemaks üks konkreetne rahvakild ja tema saatus ja mõningad seigad, mis selle ümber keerlevad, siis puudutab see igaüht meist, sest see on meie kõigi ajalugu, meie kõigi, kes me praegu elame, sõltumata vanusest, sest minevikust me pärineme ja minevikuga oleme me seotud, oma vanemate, vanavanemate, sugulaste, saatuste kaudu.
Pole siis imestada, et selle järel, kui raamatu lugemise lõpetasin, puhkesin ma, endale täiesti ootamatult, nutma - ka sellist emotsiooni pakkus see raamat. Taaskord jooksid niidid kokku ja ju siis vajutas see kõik õigetele nuppudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar