Põletasin eile ära ühe kirja. Kirja, mis pärines aastate tagant. Kirja, millega oli tahetud mulle haiget teha. Kirja, mida olin alles hoidnud selleks, et mõnikord endale meelde tuletada ühte oma suurt elumängu, etendust, mille ise korraldasin ja millega suutsin kaardid segamini paisata. Kirja, millega mulle taheti kurja teha, aga mille võttis mind hoopis muigama - kui ikka iseendas kindel olla, ega siis suuda miski inimest kõigutada.
Ja kui see kiri siis põles, avastasin üllatusega, et see põleb rohelise leegiga. Mitte punase või oranži või sinise leegiga, vaid just rohelisega. Selle peale hakkasin mõtlema, et kas see oli see kurjus, mis oli selle kirja sisse pandud, mis tule läbi sellise värvi omandas. Vaatasin ja mõtlesin, selle peale, millist kurja võib üks inimene teha, et isegi aastaid hiljem on tema kirjutatud ridadest õhkuv värv teistsugune.
Nüüd siis on see kiri läinud ja sõnad sellega koos. Ehk muudab see minu elus nüüd midagi, annab uut jõudu ja uut vabadust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar