Ega ma polnud oma õlleeelistust kunagi väga tõsiselt analüüsinud, et miks just tume õlu ja miks just selline veidi mahedama maistega. Aga nüüd, kui mul oli üks õllepudel pikalt külmikus olnud ja realiseerimistähtaeg oli ammu täis saanud ja tema küpsetamisel-kasutamise-joomiseni ma ei jõudnudki, võtsin ta siis pähe karanud idee kohaselt tarvitusele hoopis peapesuks. Ja-jah, juba vanad eestlased teadsid, et õllega on hea pead pesta, olen minagi mõnikord proovinud, kuigi seejärel tuleb teha järelpesu, sest õllehais pole sugugi see asi, millega koos eksisteerida sooviksin.
Mõeldud-tehtud ja kui ma siis seda tumeda õlle lõhna tajusin, siis korraga tabasin ära põhjuse, miks mulle just tume õlu maitseb. Selle arusaamiseni jõudmise põhjus oli mõned nädalad tagasi mul tarbimisel - ühel avalikul sündmusel sattusin Raasiku õlletehase tehtud kalja otsa, mis maitses tõesti nagu vanasti, siis, kui suurest kaljaankrust sai liitrisesse nõusse kalja kaasa ostetud või siis kohapeal klaasist joodud (nõukogude aja lapsepõlve suured rõõmud). See Raasiku õlletehase kali maitses (ja ka lõhnas) enam-vähem nõnda, nagu see peapesuks kasutatud tume õlu nimega 1795 (tänusõnad lähevad siinkohal Põrgu asjalikule teenindajale, kes aastaid tagasi mulle seesugust häädust tutvustas), ja nii sain nüüd aru, et minu tumeda õlle eelistus tulebki sellest lapsepõlvest pärit maitsest - korraliku kalja maitsest.
Aga muidu oli see peapesuks kasutatud õlu mõeldud hoopis õllekoogi küpsetamiseks, aga see kook tuleb vist küpsetamisele mõni teine kord, kuigi-kuigi praegu on pool õlut veel alles ja võib-olla olekski sobiv hetk üks kook ahju lükata?
Muidugi läheb see kõik suurepäraselt kokku sellega, et praegu Õllesummer käimas on - ajastus on suurepärane, nagu ikka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar