Arvasin, et teine inimene on habras, sest tundsin ennast elevandina portselanipoes, kelle iga liigutus ja sõna järjekordse katastroofi esile kutsub. Ja valus oli, et ükski minu tegu, kuigi soovisin head, ei teinud head, aga halba tundus ta tegevat küll. Ja milline mure oli mu sees selle hapruse pärast ja selle pärast, millist mõju mina omasin.
Ja siis saabus hetk, mil sain aru, et ka mina olen habras. Hapraks tegi mind see hoolimine mu sees - see, et iga sõna võib haiget teha, oli kui paratamatus.
Miks on elus vahel sedasi, et kõige kallimate inimestega ei saa me suheldud, neid säästetud. Sellest, et need kõige kallimad saavad meile kõige rohkem haiget teha, olen juba ammu aru saanud. See lihtsalt on sedasi, sest nad on meie südame küljes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar