Eelmisel nädalal olin ikka päris suures masenduses - see progress, mida tundusin saavutanud olevat, tallati suure sõnavalinguga mutta - kuigi olin omalt poolt niigi juba suure hulga järeleandmisi teinud, siis tuli välja, et iga minu (sobimatu) samm tembeldati altvedamiseks. Ja kõige selle sees läks sügavale rappa kaasa ka kogu mu entusiasm ja hea tahe ja kannatlikkus ja hoolivus. Suisa nii kenasti, et ükspäev tundsin, kuidas ma ei taha mitte kedagi näha ja mitte kellestki ega millestki mitte midagi teada. Ja nagu ikka, saatuse irooniana, kogunes põhjuseid juurdegi, miks kogu maailmaga riius olla.
Ja saabus siis tänane päev, mul oli terve kõnegi juba ette valmistatud, et panna veidi mõtlema, neid, kes olid suured "tegijad" - et millised tagajärjed on nende sõnadel ja tegudel, minu jaoks siis seesugune, et olin juba täiesti valmis loobuma, sellest vahvast seiklust oma elus, milles ma nüüd sügisest saadik sees olen olnud. Aga, selgus siiski, et progress on tõesti toimunud, sest esimese asjana pakuti mulle, justkui lepituseks, üks komm. Ja siis, imede-ime, tehti seda, mida olin juba pikalt oodanud. Ilma minupoolse vajaduseta keelitada ja meelitada.
Üks paras katsumus on see kõik, aga mulle tundub, et ma olen liiga haavatav ja liiga tundlik, selles osas, millist mõju mulle avaldavad teiste inimeste emotsioonid ja mõtted ja väljaütlemised. Kuid tundub, et võimaluste andmine õigustab ennast siiski... Ja kõigele tuleb anda aega, settida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar