"Kummalised" mõtted

Mõned asjad panevad mind mõtlema, selle üle, mis praegu toimub. Lihtsalt, tekitavad küsimusi ja nõnda saan aru, et minu peas on "kummalised" mõtted. 

Näiteks ühel päeval mõtlesin jälle, et vanasti ikka räägiti, et nina on kõige parem filter välisõhu filtreerimiseks. Nüüd siis on niimoodi, et isegi kui läbi nina hingad, siis võivad kõik asjad sisse ja välja liikuda - õhuosakesed niikuinii, aga kõik paha-paha-paha ka (ja just sisse JA VÄLJA ka - eks aevastamisel on see arusaadav, aga kui inimene on terve ega aevasta-köhi). 

Eks ma saan muidugi aru ka sellest, et maailm muutub ja muutuvad ka arusaamad. Nagu mul tuli ükskord vaielda (või pigem arutleda) füüsikaseaduste üle. Kuid tegelikult jõudsin lõpuks ikka tõdemuseni, et kõiki neid asju nimetatakse teooriateks. Ja isegi kui tegu on seadusega, siis seadusi saab ju ka ümber teha, vastavalt vajadusele. Kuigi jah, füüsikaseadustega asi vist päris niimoodi pole.

Teine asi, mis mulle silma-kõrva hakkas, oli see spordiklubide ja -trennide maskikandmise kohustuse sõnastus. Ehk siis, trennis olles maski ees olema ei pea, aga riietusruumis ja koridoris küll. Olin siis parajasti trennis, treeneri ja viie trennikaaslasega, kui see teema taaskord üles tuli. Vaatasin seda olukorda ja mõtlesin, et huvitav, kuidas me oleme teineteisele ohtlikumad siis, kui me koridoris, riietusruumis rahulikult ringi liigume, võrreldes sellega, kui täie hooga lahtise suuga hingeldame, sest teeme intensiivset trenni? Kuidagi väga kummaline tundus see asi olevat, äraspidine vaade olukorrale.

Kolmas mõte oli mul seotud PÖFFiga, festivaliga, mida olen Eestis ikka hinnanud - kui lugesin, et neil ei kehtestata saalisolijate piiranguid, et nemad võivad oma festivaliga lõpuni toimetada täismahus. Et mille jaoks siis reeglid, kui tehakse erandeid. Kui meil on haiguse tõkestamine ja selle sildi all seatavad piirangud, siis miks on võrdsematest võrdsemad? Ega ju haigus ei küsi, kuhu levida või kuidas.

Neljas mõte haakub eelmise teemaga. Ehk kui lähikontaktne on mõni "oluline tegelane", siis tema jaoks on piirangud justkui ei kehtigi, tema saab karantiinist kiiremini läbi või ei pea üldse karantiinis olema. Taaskord, miks siis niimoodi? Eks see muidugi läheb kokku minu alalise ja universaalse mõttega üldse: kui mingitel teemadel moraali loed või kedagi pragad (või, nagu antud juhul, oled kehtestanud mingisugused reeglid), siis ise pead neid asju veel kõige täpsemalt järgima, ise pead eeskujuks olema.

Viies mõte tuli mulle pähe, kui liikusin pühapäevasel õhtul Tallinna kesklinnas ringi ja lugesin erinevaid plakateid. Ja siis mõtlesin, et see, missugused piirangud praegu seatud on, peab olema otsustatud juba mitu aega tagasi - sest needsamad plakatid kõnelesid neist piirangutest, mis olid justkui just-just kokku lepitud ja välja hõigatud. Aga riigisüsteemis ei käi asjad nii kiiresti, et täna otsustame ja eile olid juba plakatid üleval. Kõige selle ettevalmistamine, tellimine, trükkimine ja levitamine võtab ju aega. 

Kuues mõte tekkis mul seoses testimisega. Kui olen paremalt ja vasakult aastaid kuulnud lugusid sellest, kuidas ka kõige lihtsamate analüüside ja testimise tegemiseks peavad inimesed oma perearste "moosima", siis nüüd pannakse suured summad magama sellise väikese kasuteguriga testimise peale. Ja mis sellest testimisest kasu on, kui ravi haigusele niikuinii pole ja tegelikult ei räägita sugugi sellest, kuidas enda tervist hoida või tugevdada? Ja kas selle raha suunamine mingisse teise valdkonda poleks otstarbekam?

Sellised "kummalised" mõtted siis, vaadates praegust elukorraldust.