Kummaline on see, et mõnikord tekivad aega justkui augud sisse. Ehk siis, mingi osa ajast, st minevikust, on justkui peoga pühitud, ei mäleta selle kohta midagi - mis siis tehtud sai, mis toimus, mis aset leidis.
Nõnda minulgi eile. Tuli juttu möödunud nädalavahetusest ja sellest, et laupäeval sadas vihma ja sai selle "suure" vihmaga metsas mütatud. Ja kui olin selle kõik siis välja öelnud, tabas mind korraga kõhklus - kas ikka oli tegu laupäevaga, võib-olla tõesti oli siis juba pühapäev. Ja tol hetkel ei suutnudki ma meenutada, missugused olid pühapäevased toimetused.
Kuidagi jäi see tunne sisse närima - et midagi ju oli, miskit ju tehtud sai, ometigi polnud ju tühi päev. Ja alles tunde hiljem meenus mulle, et ja-jah, pühapäev oli täiesti kena päev, veidi karge ilmaga, mil suurem osa valgest ajast sai veedetud värskes õhus. Ja et tegelikult oli eredaid hetki küll ja iseäranis veel selles pühapäevases õuesolekus, eks need oleks mulle vägagi selgelt meenunud, kui oleksin fotokaamera ette võtnud, sest üksjagu sai ülesvõtteid tehtud ja oli sellised kaadreid, mida muidu naljalt kusagilt saada pole - aga, nagu elus ikka, sisetunne juhatas mu õigesse kohta ja taaskord langesid mulle osaks vahvad elamused.
Kui aga ajaaukude peale pikemalt mõtlen, siis taaskord võisin tõdeda seda, et ka aega pühapäevast teisipäeva õhtupoolikuni olin sisukalt veetnud ja oli igasuguseid kogemusi olnud, mistõttu võibki täiesti mõistetav olla see, et pühapäevast ei mäletanud ma midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar