Mõned päevad tagasi kõnelesin ühe sõbraga telefonitsi ja kuidagi läks jutt usu peale. Ja siis tõdesime üheskoos, et meie oleme ikka looduse usku.
Seda mõtet heietasin ka täna, mütates taaskord looduses ringi ja nautides vaateid. Kuna aega oli laialt käes, siis imetlesin kõike, mis vähegi silma alla sattus. Aga mitte ainult, võtsin ka kõrvad appi - pilliroo vaikne sahin koos väikese kõlkusaga, kui kõrred üksteisega kokku puutusid, õrn laineloks, eemal, teises lahesopis meri möllamas... Nõnda ma seal aega mööda saatsin ja mõistsin iga hetkega aina enam, et loodusesse ma tõesti usun, sügavalt ja siiralt, imestuse ja imetlusega.
Taevas võtab juba tuld,
ehe Eestimaine kuld -
värske õhk ja puhas vesi,
männid kõrvu mitmekesi,
rahu, vaikus, jää kui rosin,
tajutav vaid tuulte sosin,
kaugelt kostub rongahõik:
"See on nautimiseks kõik!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar