Seda lugu ajendas kirjutama minu kogemus sellega, kuidas tegin endale ühte tutvumisportaali konto ja mis oli peamine asi, mida ma selle käigus õppisin (või pigem teada sain)...
Kui ma olen terve elu kõhelnud-kahelnud selles, kes ma olen ja kuidas ma olen ja kas ma teen õigeid asju, siis nüüd olen saanud kinnitust, et mu kõhklustel-kahtlustel on tõepõhi all.
Aga nagu elus ikka, on sellega seotud elu suur paradoks. Kui ma oma elu elades olen kogu aeg arvanud, et ma pole piisavalt hea, piisavalt mõistlik, piisavalt leplik, piisavalt arusaaja ja et mind peaks justkui edasi aitama pidev eneseanalüüs ja sellest tulenev enesearendamine, siis nüüd olen lõhkise küna ees...
... sest tuleb välja, et ma olen nüüdseks juba kõike liiga - liiga mitmekülgne, liiga palju käinud ja näinud ja kogenud, liiga elutark, liiga sügavuti minev, liiga hooliv ja tähelepanelik!
Sellised lood ja laulud siis siitpoolt. Muidugi on hea ennast kogu selle teadmise valguses soojendada lasta, aga reaalses elus muudab see asjad vaid keerulisemaks.
Ja eks ma olin siin veel vana aasta sees ühes olukorras, kus mu juurde tuli meesterahvas jutuga, et ta ei jaksa oma sõprade lolli juttu kuulata, et seetõttu tuli ta minu juurde. Küsisin siis tema käest, et kas ta tuli siis targa naisega juttu ajama. Ise muidugi mõtlesin, et mu vestluskaaslane ei tea sugugi seda, millised teadmised ja kogemused mu sees peidus on. Ja ega ta tahtnudki süveneda, vajas vaid vaheldust... Eks ma siis pakkusin talle seda, aga ei saanud sisemiselt jätta ära märkimata seda irooniat, et mina oma suurepärases seisan on sisemise hingelise rikkuse otsas ja mitte keegi ei tea sellest mitte midagi (olgu-olgu, mõni ikka teab ka natuke, aga suures plaanis pole keegi kunagi suurt huvi tundnud)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar